Umbes nii olen ma vahelduva eduga ennast pidevalt avastanud mõtisklemas. Tegelikult on neid päevi küll ja küll olnud, kus loen päevi praktikani ning mõtlen, mis veel kõik on vaja korda ajada.
Vahepeal on asjad tasapisi liikunud. Heli andis meile veebruaris paberimajanduse üle. Luges veel sõnad peale, et kuhu ning kelle allkirju mingile paberile vaja on ning millised neist on vaja tulevikus tagasi kooli tuua. Samuti saime kooli logoga meeneid, mida oma praktikakohta viia.
Prantsuse keele tundidest on ka veidi osa võetud. Viimane tund sai lapse saabuva sünnipäeva ja kehvade teeolude tõttu vahele jäetud, kui lõviosa on ikka kohal oldud. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et minul on keelte peale vist liiga kõva pea. Küll ei taha tähekombinatsioonide hääldused meelde jääda ning nendest ninahäälikutest ei hakka ma üldse kirjutama. Lisaks ei suuda ma prantsuse keelest mingit loogikat leida. Pooled tähed sõnast jätame hääldamata ning numbrites puudus igasugune mõistlik lähenemine ;)
Aga ma lohutan ennast sellega, et äkki sealses keskkonnas hakkab asi paremini külge. Lisaks mainis Tiina (meie rühmajuhendaja), et minu praktikakoha kokad räägivad ka inglise keelt mingil määral. Elame näeme :)
Minu praktikakohaks on restoran Le Balata. Kui ma seda teada sain, siis tegelikult läks olemine veidi kergemaks. Päris "võõrasse ja tundmatusse" kohta ma ei lähe. Nimelt on see koht mulle veidikene tuttav tänu ühele praktikandile. Neli aastat tagasi praktiseeris seal Monika ja ka tema pidas lõbusat blogi selle kohta: http://tryhvleidsigadele.blogspot.com.ee/?m=1
Kuna ma olen selle praktika oma ajupoolkeras kuskile tahapoole surunud, siis ma eriti ei mõtle sellele. Sest minuga juba on kord nii, et kui mõtlema hakkan, siis mõtlen üle ja paanikajaanika osakond hakkab täistuuridel tööle. Tasapisi olen vajalikke asju muretsenud. Isegi pakkimist vajavate asjade nimekirja olen peaaegu valmis saanud ;) Aga see on ka kõik.
Üldjoontes peaks peaaegu kõik toimima jääma. Kodused on minu ärasõidu mõttega juba leppinud. Viimased päevad olen üritanud majapidamist ka elamisväärsemaks muuta ja lastele näidata, kus mida asub.
Kauplusega olen asjad nii kaugele saanud, et selleks perioodiks on mul kaks töötajat, kes hakkavad vahetustega tööl olema. Lisaks üks tuttav pakub vastavalt võimalustele neile vajadusel vabu päevi. Saatelehtede sisestaja ja arvete maksja on ka põhimõtteliselt olemas.
Hetkel tegingi kõkidest tarnijatest ning nende kontaktidest, tellimise päevadest ja kauba sortimendist ja tarnepäevadest memo. Sellele kulus KÕIGEST 4 tundi ;) Aga valmis ma ta sain ning see peaks siia jääjate elu veidikenegi lihtsamaks tegema.
Viimastel päevadel olen veel avastanud seda, et ma saan kogeda täiesti teistsugust eluviisi. Hetkel on mul kolm tütart, üks härra, majapidamine ja firma, millega tuleb nii juhatamises kui raamatupidamises tegeleda. Aga nüüd... Mina ja minu praktikakoht. Ma ei pea hommikul kedagi äratama ega lasteaeda kihutama. Ma saan õhtusööki süüa vaikuses ja rahus, ilma et keegi hüüaks mind või ripuks mu küljes. See tunne võib olla päris mõnus, aga ka veidi hirmutav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar