Täpselt nii ongi. Ma ei tea, kas asi on selles, et neil päevil on kaks vahetust või see nädalalõpp saabubki nii tormiliselt. Kaks vahetust tähendab seda, et esimese poole päevast toimetame kella 9.30-st kuni kolmeni või neljani. Täpselt nii kaua kuni köök on puhtaks kraamitud ning nõud pestud ja läikima löödud. Teine vahetus hakkab õhtul kella seitsmest ja koos koristuse arvestusega lõpetame kuskil 23.00 paiku. Pluss miinus tund siia sinna. Oleneb palju laudkondi ja kliente on. See vahepealne aeg (3-4 tundi) on selline "kahtlane" aeg. Piisav nagu, et teha midagi ning samas nii lühike, et päris kõike ka ei saa ette võtta. Üldjuhul olen need päevad veetnud toas raamatut lugedes, puhates või rattaga ümbruskonnas kihutanud.
Mis siis vahepeal tehtud on?
Neljapäeva hommikul sain ülesandeks porgandite koorimise ja nende "kaelade" puhastamise. Väikse noaga urgitsedes tundsin ennast nagu kooliajal puutöö tunnis. Selline mõnus nikerdamine. Kui see valmis sai ja mina oma õndsa naeratuse saatel Daniile oma meistriteost näitasin, siis... Danii võttis noa ja lõikas ühe pooleks ning allesjäänud jupist voolis pisikese ümara porgandi. Mismõttes?!? Minu töö ja vaev... Aga ega midagi. Käsk on vanem, kui meie ning jätkasin mulle ettenäidatud ülesannet. Tunne oli jätkuvalt selline nagu oleks käsitöö lainel, mitte aga kulinaaria avastusretkel. Korra käis mul peast läbi ka mõte, et milline tooraine raiskamine, aga kui õhtul oma imearmsaid porgandeid pearoa taldrikul nägin... See tunne oli mõnus. Selline äärmiselt rahulolev ja uhke.
Lisaks sai neljapäeval veel krabikooke veeretatud ning reedel juba jätkasin tuttava tegevusega. Nende kahekordse paneerimisega.
Reede õhtul alustasime Daniiga lehttaigna tegemist. Ma olin tegelikult nii õhinas, kui ta seda mulle lõunal mainis. Lehttaigen on üks mu lemmikutest. Ma pole seda kunagi ise teinud, aga sellest tooted on minu valikutes eelisjärjekorras. Alustasin siis sellega, et rullisin taina veidi lahti, jättes keskele väikse muhu. Sinna peale sai võikamakas pandud ning tainas ümbriku moodi kokku lapatud. Ja siis hakkas trenn pihta. Ühtepidi rullimine, kuni tainas on õhuke. Lapid kenasti kolmeks kokku, keerad 90 kraadi ja rullid jälle kuni su ees on sile nelinurk. Lappad jälle kolmeks ja keerad ning rullid. Niimoodi ühe tükiga neli korda. Minul oli neid tükke rullimiseks ei rohkem ega vähem, kui tükki viis. Ööseks sai rullitud pätsid külmikusse pandud ja täna hommikul sain neid uuesti rullida. Igat pätsi jälle neli korda.
Siinkohal on mu silmad avanenud. Ma ei vingu kunagi enam pagaritoodete hinna üle, kui tean et tegu on käsitööga. Paratamalt meenus mulle üks seik, kus mõned aastad tagasi sai sõbrannaga käidud vitspunutiste koolitusel. "Meelirahustav käsitöö" - kaheksa tundi pusimist ettevalmistatud vitstest ja tulemuseks mitte nii rõõmus meel ning harakapesa meenutav korvike. Tookord lubasime, et edaspidi vaatame laatadel neid korve hoopis teise pilguga. Nüüd lisandub ka lehttaignast tooted sinna pilgu alla. Asja positiivne kûlg on ka veel see, et see rullimine nõuab päris suurt füüsilist jõudu ning helesinise unistusena kujutan endal ette juba võimsaid biitsepseid ;)
Õppejõud Õimik on mul meeles ka siin. Ülepäeviti saab siinsed noad-kahvlid-lusikad (neid on ka veel mitut erinevat tüüpi) kerge äädikalahusega säravaks poleerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar