Esimene öö uues kohas möödas. Võõras koht ja võibolla seetõttu magasin ka viletsalt. Peaaegu iga tunni aja tagant oli üleval, vahel külmetas ning siis higistades. Nagu tüüpiline eestlane, mitte millegiga ei saa rahul olla. Tegelikult on nii, et selles appartnendis on küte suht miinimumi peal. Arusaadav, kui siin inimesi pidevalt sees ei ela. Keerasin siis eile oma targa aruga vähemalt elu- ja magamistoas kütet juurde. Elutuba, suur ja avar, oli õhtuks täitsa talutav. Aga magamistuba oli nagu saun, sest see pea kaks ja pool korda väiksem. Kruttisin siis enne uinumist veel radikaid. Eks seetõttu oli ka uni nii nagu ta oli.
Tööpäev pidi algama 9.30. Harjumatu on pikalt voodis olla ning segamatult hommikut nautida. Teate ju küll, kuidas lastega elu sellele kriipsu peale tõmbab. Ehk siis... Rahulik hommikusöök ja kohv, enda sättimine ning kevadõhu nautimine. Nii vähesest piisabki, et rahulolev muie näole tekiks.
Veidi enne poolt kümmet võtsin külakostiga koti käe otsa ja lippasin alla. Minu võõrustajad said siis HKHK šokolaadid ja märkmiku, minu poolt oli Vana Tallinn, Kännu Kukk, Seppami talu vinnutatud veiseliha, juustumeistrite täispiimajuustud ning kahte sorti juustumoosi, enda tehtud kaardid Kalevi šokolaadidega ning sõbranna poolt tehtud klaasist eesti lipu värvides võtmehoidja ja külmkapimagnet.
Ja hakkaski tööpäev peale. Alustasin jälle nullist french fries tegemisega. Täna olin juba nobedam, kui eile. Siis sai tehtud porgandist ja pastinaagist mandoliini abil juliennesid. Danii oli teinud pärmitainast: seal sain aidata kuklite veeretamisel. Siinkohal suur kummardus minu rühmajuhendaja Tiinale, kes selle meile eelmine aasta puust ette ja punaseks tegi. Täna sain kiita, et ma olen kuklite veeretamist vist varemgi teinud.
Aitasin Daniil roogasid serveerida ja välja saata. Kuna hetkel on lõunamenüü fikseeritud, siis nii palju saan juba prantsuse keelest aru, mida tellitakse. Ja siis nii muuseas tegin salati valmis ja küsisin Danii käest, kas võin taldrikule panna. Üllatunud pilk ja Yes-Yes käes ning nii ta läkski. Tänane lõuna oli väga rahulik. Minu jaoks isegi liiga. Alustasin jälle nõudepesuga ja avastasin, et võõras köögis on see esimestel päevadel kõige parem tegevus. Nimelt... Puhtaid asju oma kohale pannes ja viies, saab köögist parem pilt. Kus ja mis mingi asi täpselt asub.
Aaaa... ja siis toodi kala. Täitsa värske Monk fish, mille kirjeldus oli päris hirmutav. Teda hakkamme lähipäevil lahkama. Merluus ja mingi kala tulid fileena. Neilt sain luid eemaldada. Ning nii see päev köögis otsa saigi.
Kuna koju jõudes oli kell näotult vähe, otsustasin lähedal asuvasse L'Aiguillon-sur-Vie linnakesse minna. Kiire pilk Google Mapsi ning selle järgi umbes 5 kilomeetrit ja tunnike jalutuskäiku. Vahetasin kiirelt riided, võtsin seljakoti ja igaks kümneka juhuks ka jope. Kuidagi tuuline tundus.
Siit lahkudes läksin esialgu sama teed pidi, mida eile autoga sai sõidetud. Kui juba suurele maanteele jõudsin, panin GPSi sisse ja hakkasin juhtnööride järgi liikuma.
Appi... Mööda põlluservi ja väiksed kraavikesi viis mu rännak. Ei tulnud mul pähegi, et peaks muid valikuid olema. Selg sirgu ja ikka edasi... üle kraavide hüpates ja võsarägastikke läbides. mingi hetk jõudsin tee moodi teele ning siis läks asi juba libedamalt. Etteruttavalt võin öelda, et oleksin GPSi juba varem sisse panema. Sellisel juhul oleksin ristiinimese kombel saanud käia mööda kruusa- ja asfaltteid. Tark on see, kes õpib vigadest.
Linna jõudes käisin ühest väiksest poest läbi, kust sain lõpuks mune, juurvilju ning veel nipet näpet. Müüja oli väga sõbralik ja üritas mind igati aidata. Nimelt ei suutnud ma leida täitsa tavalist piima. Aga ülla-ülla... Siinmail sellist asja polegi. Enamus ongi mingid kauasäilivad ja Lait tüüpi piimad. Tema soovitusel ma siis ühe võtsin, aga päris piim see ikka ei ole. Kusjuures minu jaoks on see müstika, sest linna tulles möödusin ma vähemalt kahest farmist, kus nägin reaalselt lehmi. Teine huvitav asi oli tänaval asuv baguette masin. Paned raha sisse ja saadki oma saiakese. Ma seda ise ei proovinud, kas ta reaalselt ka toimis, aga pilgupüüdja oli ta küll.
Ühest väiksest kohvikust lippasin ka läbi ning võtsin kaks tavalist croissanti ja kaks šokolaadiga. Kui nii edasi läheb, siis kuu aja pärast olen ise ka saiakese moodi. Aga need lihtsalt on siin nii maitsvad. Palju ehedamad, kui meil Eestis.
Hüppasin ka korra ühest baarist läbi. Kuna mind vaevas jube suitsuisu, siis mõtlesin kiusatusele alluda ja ikkagi vanale teele tagasi astuda. Kui kuulsin, et pakk maksab 7.80, siis tänasin viisakalt ja lahkusin. Tuleb lihtsalt see võõrutusperiood üle elada.
Koju tagasi minnes tõusis tuul ja hakkas vaikselt sadama. Kui minnes suutsin ennast kiruda, et milleks seda jopet oli vaja, siis nüüd olin seitsmendas taevas. Kuigi selle õnne suutsid rikkuda tutikad Reebokid, mis mu kannad olid ära hõõrunud. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
Õhtusöögiks tegin pastat sibula-peekoni-kirsstomatite ja juustuga. Ning suure pere emana ei oska ma ühele süüa teha. Seega homme õhtu on sama toit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar