Laupäev, 7. aprill 2018

Minu uus koht... Restoran Le Petit Saint Thomas

Eile oli siis lõpuks see päev, kus Vanille ja Rachel mu siia La Garnache linnakesse Le Petit Saint Thomase restorani tõid. Vaatamata igasugustele möödarääkimistele ja takistustele jõudsin ma oma kahe kohvriga siia. Veidike ootamist ning kursusekaaslane Maarja juhatas mind oma tuppa. Siin ei ole küll selliseid mugavusi nagu oli mu eelmises kohas, kuid siin on MAARJA. Peale kolme nädalat prantsuse ja inglise keele kuulamist ja rääkimist, on vahelduseks täitsa meeldiv oma emakeeles suhelda. Esimesed kaks päeva on niimoodi lausa linnulennul läinud.

Eile jälgisin eemalt veidi köögis toimuvat ning võtsin asja rahulikult. Tegin niinimetatud vaatlustööd: kes mida teeb, kuhu mingi asi käib, kes serveerib, kes väljastab ja kõiki ülejäänud köögile iseloomulikke tegevusi. Õhtupoolik anti meile mõlemale vabaks ja chef palus hommikul kell kaheksa valmis olla, et meid linna turule kaasa võtta. Ega me ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja läksimegi siinset linnakest tutvustama ja avastama. Õhtul istusime veel pikalt üleval ja rääkisime lihtsalt maast ja ilmast.

Hommikul olime kenasti kell kaheksa valmis ja mõne aja pärast korjaski meid David peale. Prantslasele iseloomulikult vilistas ta rõõmsalt lauluviisikest ja autosõit Challansisse oli nagu sõit ameerika mägedel. Meile anti kolmveerand tunnikest vaba aega, et hommikuse linnaga tutvuda ning chef ise läks asju ajama. Väike must kohv tassiga sõrmede vahele ja nautisimegi varajast linnasuminat. Käisime ka kohalikul turul, mis siin on avatud teisipäeviti ja reedeti ning imetlesime siinse tooraine valiku rikkust, värskust ja mitmekesisust. Ideed hakkasid peas keerlema ning nii mõnigi mõte sai paberile kirja pandud, et tulevikus proovida ja katsetada. Täna jätsime ekstravagantsed ostud siiski tegemata ja leppisime lihtsamalt. Üsna pea korjas ka chef meid peale ja viis meid hommikusöögile oma lemmik pagariärisse. Järgnevalt võtsime suuna restorani tagasi ja peale riiete vahetust ootas meid juba köök.

Lihtsad toimetused nagu porgandikuubikute lõikumine, shitake seente viilutamine, küpsetatud kala ja küüliku luudelt liha eemaldamine. Sinna vahepeale üks ühine lõunasöök ja köögi koristus ning hommikune vahetus oligi märkamatult otsa saanud.
Kuna ilm oli täna siis lausa suurepärane, siis patt oleks olnud tuppa konutama jääda ning vedasime oma kondid ikka välja. Kakskümmendkuus kraadi sooja, päikesepaiste, linnulaul ja kevadiselt värske õhk - no mida hing veel ihkaks. See oli nii nauditav ja meeldiv, et sõnadesse on seda raske panna.

Õhtusöök söödud ja valmistusime juba riideid vahetama minema, et tööpostile asuda, kui Maarja tuli teatega - "Restoran on täna õhtul kinni, saate vaba õhtu. Näeme homme hommikul.". Selline teade tegi niigi ilusa päeva veel kaunimaks ning võtsime päevast viimast - panime tossud jalga ning läksime järgmisele ringkäigule.

Kolmapäev, 4. aprill 2018

Kiired ajad

Ajad on tõesti kiired olnud. Kui on ikka kaks vahetust päevas, siis selle kirjutamisega on nii nagu on. Päevane vaba aeg kulub tavaliselt puhkamisele, Coëxis sisseostude sooritamiseks või lihtsalt päeva nautimiseks. Ega siingi on nende ilmadega nii nagu taevataadil parasjagu tuju on. Pilves ja sajusest hommikust võib kujuneda päikesepaisteline õhtupoolik, mis omakorda lõppeb hilisõhtuse äikesetormiga. Täpselt nii see täna ka oli...

Köögis on siiani olnud juba väikestviisi sissekujunenud rutiin. Hommikul ettevalmistused lõuna- ja õhtusöögiks ning lõunasöökide väljastamisel abistamine. Õhtuses vahetuses toitude väljastamine ja jooksev koristus.

Meeldejäävamad toimetused... Lambakarree viimistlemine. Anti tükk kätte ja tee palun kondid puhtaks ja nähtavaks. Jälle selline mõnus nokitsemine nagu mulle käsitööharrastajale ikka meelt mööda on. Koos teise praktikandiga me seda koos tegime ning paratamatult pean tunnistama, et mulle meeldis minu lõpptulemus rohkem. Mitte, et ma suur eneseimetleja olen... kaugel sellest. Ma olen enda suhtes vägagi kriitiline ja nõuan ülimat perfektsust. Aga minu töö oli kuidagi puhtam ja korrektsem.
Seeni sain ka mingi päev viilutada. Terve kastitäie. Ja kui mõnus see töö oli. Esiteks oli ruum mõnusat seenelõhna täis, mille peale tekkis soov mekkida mingit maitsvat seene veloutè'd ning teiseks oli tema tekstuur nii mõnus ja noa lõige temasse oli selline... mmmmm... Lihtsalt oli selline mõnus lõikumine, mida ma võiks vist tundida kaupa teha. Vähemalt sel hetkel ma nii tundsin.
Eelroogade ja amuse bouche'de serveerimine ja väljastamine. Eelroogadega on lihtne. Need on üldreeglina samad ning kui tellimus tuleb, siis juba tead, mida ja mismoodi teha. Aga need amuse bouched - need muutuvad pidevalt. Selleks võib olla merluusiknell või spargli velouté. Igatahes sellega olen alati nõutult käsi laiutanud, et mida me täna selleks pakume. Seda seetõttu, et lõunal pakutu ei pruugi enam õhtul olla. See mõeldakse jooksvalt välja.

Eile õhtul oli maja paksult rahvast täis. Saalis oli vist mingi firma üritus ning meie pidime suutma pakkuda kolmekäigulise õhtusöögi koos isutekitajatega 56-le inimesele. Mõned head tunnid siblimist ja sagimist ning saigi suur kiire mööda. Oi kuidas mulle sellised töised ajad meeldivad.

Nalja ka... Ma olen terve selle aja teadnud, et minu juhendaja on Danii. Kirjapildi pärast vabandasin juba alguses, et kas just nii õige on, aga häälduse tabasin justkui ära. Eelmine nädal sattusin riietusruumi (minul sinna asja pole olnud, sest mul on mõned meetrid ju et kodust kööki minna) ja nägin kappe. Kappidel nimed: Rachel [rašell], Laura [loora], Chef ja Vanille [vanii]. Ehk siis prantslastele kohaselt jätame e ja l-d lõpust hääldamata ning paneme rõhu sõna lõppu. Ma vist oleksin sel hetkel maa alla vajunud, kui vähegi võimalust oleks olnud. Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud. Edaspidi ütlesin d asemel v ning keegi tähelepanu ka sellele ei juhtinud.

Täna oli mul siinses restoranis viimane päev, mis pühendati koristamisele. Nimelt toimub omaniku vahetus ning Le Labata läheb paariks nädalaks kinni. Nicolas aga organiseeris mulle uue koha, et ma ikka tööd saaks teha, praktiseerida ning mitte luuslanki lüüa.
Lähen siis Petit Saint Thomas restorani. Õnneks on mind seal ees ootamas Maarja ning tublid Eesti naised nagu me oleme, õpime võimalikult palju oma ala patimatelt. Minu ja Maarja ülemused on omavahel head sõbrad - eks seetõttu ma sinna lähengi. Kuigi see teema tekitab minus vastakaid tundeid, siis vaatame mis elu toob ning lähen võiduka lõpuni. Kaotada pole ju midagi. See eest võita... oi kui palju.

Neljapäev, 29. märts 2018

Lambad köögis

Ja seda otseses tähenduses. Õnneks küll mitte elusad ja määgivad, vaid rümbad. Danii rääkis juba eelmine nädal, et järgmisel nädalal toob chef terve lamba. Lihavõtete pärast. Täna hommikul käisid nad koos sisseoste tegemas ning toodi ka need kaks lambarümpa. Chef isiklikult tegeles nendega. Võttis noa ja kukkus erinevaid tükke sealt lõikama. Seda vaatepilti oli üsnagi lummav vaadata. Sa näed, kuidas inimene oskab ja tunneb sellest siirast rõõmu. Hops-hops ja oligi jaotustükid valmis. Ma aega otseselt ei võtnud, aga tundus kiire ja korralik töö olevat. Mina, kui uudishimulik praktikant, jälgisin iga liigutust kullipilguga. Ega iga päev ju sellist vaatepilti näe.
Hommikul tõi chef mulle tassi kohvi ja värske croissanti ning teatas:"Look, we take care of You!" Olin meeldivalt üllatanud, tänasin ja teatasin, et ma olen siin väga rahul. Lihtne žest, aga loeb nii palju.
Eile lõunal, kui olime just vahetust lõpetamas, teatas Danii, et oleme ka õhtul avatud. Kuna ilm oli õues üpriski jahe ning sajune, siis mulle see mõte isegi sobis. Ja nagu ikka... Tegin ettevalmistusi, aitasin roogade väljapanekuid teha, korjasin musti nõusid kokku.
Täna oli ainult hommikune vahetus. Peale lõunat otsustasin külmkappi veidi täiendada ning elamist korrastada. Mitte, et see nüüd nagu seapesa välja näeb, vaid elementaarne tolmu pühkimine ning põrandate puhastamine.
Kuna tänane ilm oli hommiku poole samuti vihmane ja tuuline, siis meeleolu polnud ka just kõikse parem. Veidike melanhoolsust, igatsus koduste näha ja õige piima ja kiluleiva järgi. Aga eks see on mööduv nähe. Üle poole aja on juba möödas ning ära tuleb kasutada iga võimalus, mis siin avaneb :)

Kolmapäev, 28. märts 2018

Brem-sur-Mer & Brétignolles-sur-Mer

Esmaspäeval oli minu teine vaba päev ja mul oli kindel plaan see veeta ümbruskonda avastades. Pühapäeva õhtul võtsin kojaliku kaardi kätte ja Google Mapsi abiga hakkasin ümberkaudsete asulate vahemaid mõõtma. Kaalukausile jäid pealkirja linnad ja eelmine nädal külastatud Saint-Gilles-Groix-de-Vie. Viimane just seepärast, et Maarja pidi ka sinna minema ning tegelikult ihkab hing ka kaasmaalastega silmast silma emakeeles suhtlemist.
Hommikul suutsin aga kenasti sisse magada ning seetõttu otsustasin ikkagi Bremi kasuks, sest selleks ajaks, kui mina sinna linna jõuan, kus Maarja avastusretke tegi, oleks kell juba kõvasti üle keskpäeva.
Kiire hommikusöök, vastav riietus ja ratta selga. Kasutan siinsetel avastusretkedel igaks juhuks GPSi abi, sest parem karta kui kahetseda. Oskan kaarti küll lugeda, aga ratta seljas pole see just kõige lihtsam tegevus. Palju mugavam on see, kui üks naisterahva hääl taskust Sind juhendab.
Tänu GPSile sain imeliste vaatepiltide osaliseks. Tärkavad puud, kollased-valged õied, ojakesed koos rahustava veesulinaga, lakkamatu linnulaul, muinasjutulised vaated ning vähemalt siinsele kandile omased tõusud ja langused. Rattaga sõites on see muidugi omaette teema. Mäest alla kihutad, kui tuul ja hoiad igaks juhuks ka suu kinni, et mõni putukas seal oma otsa ei leiaks. Aga see mäest ülessaamine... Vänta ja vänta nii, et higimull on otsa ees ning hing paelaga kaelas, aga ülesse ei taha kuidagi jõuda. Kuid sellest ma pead norgu ei lase. Vähemalt saab nii äkki nendest söödud koogikeste kaloritest lahti.
Enne Brem-sur-Meri jõudmist nägin mitmeid põlde, kus olid mingid kõverad toikad püsti. Veidi kõhedust tekitav vaatepilt, kuid ühest tegin ikkagi pildi, sest väike kahtlus mul oli. Ja mu kahtlus ostus õigeks. Nimelt, kui täna näitasin Daniile pilti ja küsisin, et kas see võiks olla vineyard (veiniistandus, -põld), siis ta vastas: "Ooh yes, You went yesterday to Brem?". Ehk siis tegu oli viinamarjapõldudega, mis on alles tärkamisel. Kunagi, kui ma veiniga äkki rohkem sinasõprust üritan luua, siis huvi pärast peaks siinse kandi veine proovima. Vähemalt on mõte siin üles märgitud ning hiljem on hea meelde tuletada.
Bremis sai ka uuesti ookeani juurde mindud. Siin sain veidi teistmoodi kogemuse osaliseks. Enne ookeani on taradega ümbritsetud ala, kuhu isegi rattaga ei tohi minna. Kirjade järgi eeldasin, et tegu on vist mingi looduskaitsealaga. Sõnakuuleliku kodanikuna lukustasin ratta aia külge ja kasutasin edasi liikumiseks vana ning head kondimootorit. Ookeani juurde viis rada, mis oli samuti mõlemalt poolt aiaga piiratud. Ümberringi kaunis loodus, päikesepaiste... ja suhteliselt kõva tuul. Ja siis ma sinna jõudsingi. Liivane rand ja võimas veekogu. Istusin maha ja lihtsalt olin. Eksisteerisin. Omas maailmas. Pilk mäslevatel lainetel. See on midagi sellist, mida ei saa sõnadega ega piltidega edasi anda. Seda tuleb ise kogeda. Muidugi, kui on vee vastu samad "tunded" nagu minul. Seekord võtsin ka jalad paljaks ja ronisin jalgupidi vette. Eks ikka selleks, et linnuke kirja saada ning et hing kripeldama ei jääks. Eelmine kord, kui ookeani juures käisin ja sellest õhtul oma lastele rääkisin, siis üks neist küsis: "Emme, kas Sa seal ujumas ka käisid? Aga kas Sa varbaga vett katsusid?". Nüüd saan vähemalt ühele küsimusele jaatavalt vastata.
Edasi liikusin mööda rannikut Brétignollesi poole. Aeg ajalt peatusin ning jälgisin ümberringi toimuvat. Kahte surfarit, kes lainete vahel vilksasid. Lõbusat näitsikut, kes ühe söögikoha invetari üles seadis ning seda kraamis. Töömeest, kes ühe kohviku uksepalesid halliks võõpas. Käivad ettevalmistused hooaja avamiseks. Kogu selle sigina ja sagina keskel ei suutnud ma aga leida mitte ainsamatki toidukohta, mis oleks mind ka esmaspäeval kostitanud. Kahju.
Mulle on meeldima hakanud siinsete linnakeste vaatepilt. Pisikesed majad, millel akna- ja uksekatted. Väikesed aiad. Mõni veidi räämas ja samas teine nii uhke. Rahulik. Kõigil on aega ning kellegil ei tundu mitte kuskile kiire olevat. Ja veel. Inimesed naeratavad siin ja teretavad. Isegi siis, kui nad ei tunne Sind ning näevad Sind esimest korda. See teeb hinge kuidagi eriti soojaks.
Tagasi tulekuks sai GPS uuesti sisse lülitatud ning seekord pidin läbi Landevieille tulema. Pisike asula nagu minu läheduses olev Coëx. Ning siin tegin siis jälle ühe tähelepaneku. Igas veidi suuremas asulas on kirik, ristiusuga seotud monument, pood ja ilusalong. Pagaripoodi ma siin ei näinud, seega ei julge seda nimetada. Kuigi ma kahtlustan, et kui oleks seal rohkem hulkunud, küll ma oleks selle ka leidnud.
Edasi suunas GPS mu metsaradadele. Mingi hetk olin suure ja uhke häärberi ees ja otsapidi vist juba kellegi eramaal, aga ma tahtsin juba koju ning järgisin juhiseid. Keegi mind sealt ära ajama ei tulnud, võibolla isegi ei nähtud. Järgmisena ületasin ühe ausõna peal püsiva sillakese ja olin kellegi hoovis. Maja paksu metsa sees ja juhiste järgi pidin minema mööda rada, mis maja eest möödus. Väike värin sees, aga edasi ma läksin, sest tagasi ka nagu ei viitsinud minna. Ja siis... siis tuli kuskilt üks väike ja karvane koer. Selline pudeliharja tüüpi. Ennast pole ollagi, aga häält teeb mitme eest. Ma suutsin juba mõelda, et mida ma teen, kui ta mind hammustab. Õnneks seda ei juhtunud. Haukus küll päris pikalt, kuid jalga ei karanud. Mul neid jalgu veel lähitulevikus vaja - jumal tänatud et ei hammustanud.
Edasi jõudsin juba maanteele ning tundsin kergendust, et varsti saan koju. Kus sa sellega. See naisterahvas minu pusa taskus suunas mind kellegi põllule ja palus mul paremale minna. Kuhu?!? Põllule?!? Rattaga?!? Keerasin otsa ringi ja proovisin järgmist teeotsa. Ma sattusin samasse kohta. Lihtsalt selle erinevusega, et nüüd oli minu ja põllu vahel veel kellegi maja. Mul oli juba nutuklomp kurgus ja mõtlesin, et kui nüüd peaks keegi midagi ütlema tulema, siis räägingi nii nagu asi on. Kasutan GPSi ja olen eksinud. Seda ma tegema ei pidanud. Sõitsin uuesti maanteele ja uurisin tähelepanelikult kaarti. Leidsin hommikuse teeotsa ja kõigest 500 meetrit rohkem sõitmist, kui üle põldude minna. Nii ma tegingi. Tuttavad kohad ja meel ka veidi rõõmsam.
Mõned pildid ka siis minu seiklusest.