Eile oli nii palju tegemist, et postituse jaoks aega ei leidnudki.
Hommikuti tegelen siis köögis kõikvõimalike ettevalmistustega. Kui mõni päev tagasi hõiskasin, et veise sisefileed puhastati ja äkki on õhkõrn lootus.... Aga ei. Kogu see kupatus läks kotti ja vaakumisse. Olen tähele pannud, et enamus asju tehakse valmis ja vaakumisse. Täpselt nii oli ka selle kalaga, mida chef puhastas ning mida mina kullipilguga jälgisin. Ehk siis merikurat ehk monk fish ehk lotte. Koleda väljanägemisega kalal on prantsuse keeles meie koeratüdruku Lotte nimi. Kuigi jah... siin hääldatakse seda lott. Et siis need ilusad tükid, mis chef sellest inetust kalast tegi, läksid vaakumisse. Ja vakumeeritud asjad lähevad.... Papararapapapaaaa... Sügavkülma.
Ma olen kohati seetõttu nagu väga kurb ja õnnetu. Meil on nii värske ja maitsev tooraine, millest saaks luua midagi tõeliselt ilusat... Kurb...
Ehk lühidalt, vaakummasinaga olen sõprussidemeid loonud.
Eile hommikul sain eelroa tarbeks filotaigna laadsest tootest kolmnurkasid voltida. Täidiseks siis juust ning juust-praetud sibul ja peekon. Esimesed olid veidi lapergused, aga iga järgnevaga tundsin ennast juba kindlamalt.
Täna hommikul paneerisin crab cake'sid. Valmis kakuke läks jahust - munast - riivsaiast - munast - mingist jaapani paneeringusegust läbi. Vahva töö, mis eeldab kahe käega osavat tegutsemist, et mitte lõpetades olla plönnidega sõrmeotstes.
Eilses õhtuses vahetuses oli minu ülesandeks amuse-bouche'de serveerimine ja väljastamine. Esimesi palusin ikka Daniil üle vaadata. Usalda, aga kontrolli - jäädi rahule ja lubati välja saata.
Lisaks arvas Danii, et ma olen nii valmis juba, et ühte rooga serveerida. Tassis mulle kõik vajaliku kokku ning nii ma siis seal oma pooleldi värisevate kätega seda rooga kokku panin. Sain hakkama küll. Lihtsalt... Kuna mulle meeldib äärmiselt korrapärane ning viks ja viisakas, siis ma tahan seda taldrikule ka saada. Ja kui ei saa, siis teen uuesti. Aga asi ei olegi nii hull. Kui vaatasin Nicolase serveerimist, siis nii mõnigi kriips oli viltune ning see käibki asja juurde.
Elame näeme. Ja õpime.
Eile sisustasin oma vahepealse aja Coëxi jalutades. Vahemaa umbes 3,5 km. Läksin tegelikult selle mõttega, et kohalikust supermarketist mône tootega oma külmkappi täiendada. Te võite kaks korda arvata, kas ma sain poodi.
Poe ees laius suur rändav lõbustuspark. Linnas pidi järgmine päev ka mingi paraad olema. Kogu selle karnevali pärast oli mu selle linna ainuke supermarket kinni. Küll minul ikka veab.
Õnneks pagaripoed/kohvikud olid lahti. Mida oli selle väikse linna kohta suisa 2. Käisin mõlemast läbi ning nii mõnigi maitsev koogike, küpsis ja saiake rändasid kotti.
Oeh jah... Mul on kahtlane tunne, et kui ma samamoodi jätkan, siis ma veeren varsti.
Täna sain Nicolase käest ratta ja otsustasin õhtul ühe väikse ringi teha Saint Reverandi. Ilus, väike ning rahulik asula. Tee ääres oli mingi huvitav söögikoht ka, mis ootas vist hooaja algust. Nii palju, kui ma aru sain, siis soojad toidud, pitsad, pagaritöökoda... mmmmm
Ainuüksi mõte sellest paneb neelud käima.
Homme on plaan ookeani piiluma minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar