Kolmapäev, 28. märts 2018

Brem-sur-Mer & Brétignolles-sur-Mer

Esmaspäeval oli minu teine vaba päev ja mul oli kindel plaan see veeta ümbruskonda avastades. Pühapäeva õhtul võtsin kojaliku kaardi kätte ja Google Mapsi abiga hakkasin ümberkaudsete asulate vahemaid mõõtma. Kaalukausile jäid pealkirja linnad ja eelmine nädal külastatud Saint-Gilles-Groix-de-Vie. Viimane just seepärast, et Maarja pidi ka sinna minema ning tegelikult ihkab hing ka kaasmaalastega silmast silma emakeeles suhtlemist.
Hommikul suutsin aga kenasti sisse magada ning seetõttu otsustasin ikkagi Bremi kasuks, sest selleks ajaks, kui mina sinna linna jõuan, kus Maarja avastusretke tegi, oleks kell juba kõvasti üle keskpäeva.
Kiire hommikusöök, vastav riietus ja ratta selga. Kasutan siinsetel avastusretkedel igaks juhuks GPSi abi, sest parem karta kui kahetseda. Oskan kaarti küll lugeda, aga ratta seljas pole see just kõige lihtsam tegevus. Palju mugavam on see, kui üks naisterahva hääl taskust Sind juhendab.
Tänu GPSile sain imeliste vaatepiltide osaliseks. Tärkavad puud, kollased-valged õied, ojakesed koos rahustava veesulinaga, lakkamatu linnulaul, muinasjutulised vaated ning vähemalt siinsele kandile omased tõusud ja langused. Rattaga sõites on see muidugi omaette teema. Mäest alla kihutad, kui tuul ja hoiad igaks juhuks ka suu kinni, et mõni putukas seal oma otsa ei leiaks. Aga see mäest ülessaamine... Vänta ja vänta nii, et higimull on otsa ees ning hing paelaga kaelas, aga ülesse ei taha kuidagi jõuda. Kuid sellest ma pead norgu ei lase. Vähemalt saab nii äkki nendest söödud koogikeste kaloritest lahti.
Enne Brem-sur-Meri jõudmist nägin mitmeid põlde, kus olid mingid kõverad toikad püsti. Veidi kõhedust tekitav vaatepilt, kuid ühest tegin ikkagi pildi, sest väike kahtlus mul oli. Ja mu kahtlus ostus õigeks. Nimelt, kui täna näitasin Daniile pilti ja küsisin, et kas see võiks olla vineyard (veiniistandus, -põld), siis ta vastas: "Ooh yes, You went yesterday to Brem?". Ehk siis tegu oli viinamarjapõldudega, mis on alles tärkamisel. Kunagi, kui ma veiniga äkki rohkem sinasõprust üritan luua, siis huvi pärast peaks siinse kandi veine proovima. Vähemalt on mõte siin üles märgitud ning hiljem on hea meelde tuletada.
Bremis sai ka uuesti ookeani juurde mindud. Siin sain veidi teistmoodi kogemuse osaliseks. Enne ookeani on taradega ümbritsetud ala, kuhu isegi rattaga ei tohi minna. Kirjade järgi eeldasin, et tegu on vist mingi looduskaitsealaga. Sõnakuuleliku kodanikuna lukustasin ratta aia külge ja kasutasin edasi liikumiseks vana ning head kondimootorit. Ookeani juurde viis rada, mis oli samuti mõlemalt poolt aiaga piiratud. Ümberringi kaunis loodus, päikesepaiste... ja suhteliselt kõva tuul. Ja siis ma sinna jõudsingi. Liivane rand ja võimas veekogu. Istusin maha ja lihtsalt olin. Eksisteerisin. Omas maailmas. Pilk mäslevatel lainetel. See on midagi sellist, mida ei saa sõnadega ega piltidega edasi anda. Seda tuleb ise kogeda. Muidugi, kui on vee vastu samad "tunded" nagu minul. Seekord võtsin ka jalad paljaks ja ronisin jalgupidi vette. Eks ikka selleks, et linnuke kirja saada ning et hing kripeldama ei jääks. Eelmine kord, kui ookeani juures käisin ja sellest õhtul oma lastele rääkisin, siis üks neist küsis: "Emme, kas Sa seal ujumas ka käisid? Aga kas Sa varbaga vett katsusid?". Nüüd saan vähemalt ühele küsimusele jaatavalt vastata.
Edasi liikusin mööda rannikut Brétignollesi poole. Aeg ajalt peatusin ning jälgisin ümberringi toimuvat. Kahte surfarit, kes lainete vahel vilksasid. Lõbusat näitsikut, kes ühe söögikoha invetari üles seadis ning seda kraamis. Töömeest, kes ühe kohviku uksepalesid halliks võõpas. Käivad ettevalmistused hooaja avamiseks. Kogu selle sigina ja sagina keskel ei suutnud ma aga leida mitte ainsamatki toidukohta, mis oleks mind ka esmaspäeval kostitanud. Kahju.
Mulle on meeldima hakanud siinsete linnakeste vaatepilt. Pisikesed majad, millel akna- ja uksekatted. Väikesed aiad. Mõni veidi räämas ja samas teine nii uhke. Rahulik. Kõigil on aega ning kellegil ei tundu mitte kuskile kiire olevat. Ja veel. Inimesed naeratavad siin ja teretavad. Isegi siis, kui nad ei tunne Sind ning näevad Sind esimest korda. See teeb hinge kuidagi eriti soojaks.
Tagasi tulekuks sai GPS uuesti sisse lülitatud ning seekord pidin läbi Landevieille tulema. Pisike asula nagu minu läheduses olev Coëx. Ning siin tegin siis jälle ühe tähelepaneku. Igas veidi suuremas asulas on kirik, ristiusuga seotud monument, pood ja ilusalong. Pagaripoodi ma siin ei näinud, seega ei julge seda nimetada. Kuigi ma kahtlustan, et kui oleks seal rohkem hulkunud, küll ma oleks selle ka leidnud.
Edasi suunas GPS mu metsaradadele. Mingi hetk olin suure ja uhke häärberi ees ja otsapidi vist juba kellegi eramaal, aga ma tahtsin juba koju ning järgisin juhiseid. Keegi mind sealt ära ajama ei tulnud, võibolla isegi ei nähtud. Järgmisena ületasin ühe ausõna peal püsiva sillakese ja olin kellegi hoovis. Maja paksu metsa sees ja juhiste järgi pidin minema mööda rada, mis maja eest möödus. Väike värin sees, aga edasi ma läksin, sest tagasi ka nagu ei viitsinud minna. Ja siis... siis tuli kuskilt üks väike ja karvane koer. Selline pudeliharja tüüpi. Ennast pole ollagi, aga häält teeb mitme eest. Ma suutsin juba mõelda, et mida ma teen, kui ta mind hammustab. Õnneks seda ei juhtunud. Haukus küll päris pikalt, kuid jalga ei karanud. Mul neid jalgu veel lähitulevikus vaja - jumal tänatud et ei hammustanud.
Edasi jõudsin juba maanteele ning tundsin kergendust, et varsti saan koju. Kus sa sellega. See naisterahvas minu pusa taskus suunas mind kellegi põllule ja palus mul paremale minna. Kuhu?!? Põllule?!? Rattaga?!? Keerasin otsa ringi ja proovisin järgmist teeotsa. Ma sattusin samasse kohta. Lihtsalt selle erinevusega, et nüüd oli minu ja põllu vahel veel kellegi maja. Mul oli juba nutuklomp kurgus ja mõtlesin, et kui nüüd peaks keegi midagi ütlema tulema, siis räägingi nii nagu asi on. Kasutan GPSi ja olen eksinud. Seda ma tegema ei pidanud. Sõitsin uuesti maanteele ja uurisin tähelepanelikult kaarti. Leidsin hommikuse teeotsa ja kõigest 500 meetrit rohkem sõitmist, kui üle põldude minna. Nii ma tegingi. Tuttavad kohad ja meel ka veidi rõõmsam.
Mõned pildid ka siis minu seiklusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar