Laupäev, 7. aprill 2018

Minu uus koht... Restoran Le Petit Saint Thomas

Eile oli siis lõpuks see päev, kus Vanille ja Rachel mu siia La Garnache linnakesse Le Petit Saint Thomase restorani tõid. Vaatamata igasugustele möödarääkimistele ja takistustele jõudsin ma oma kahe kohvriga siia. Veidike ootamist ning kursusekaaslane Maarja juhatas mind oma tuppa. Siin ei ole küll selliseid mugavusi nagu oli mu eelmises kohas, kuid siin on MAARJA. Peale kolme nädalat prantsuse ja inglise keele kuulamist ja rääkimist, on vahelduseks täitsa meeldiv oma emakeeles suhelda. Esimesed kaks päeva on niimoodi lausa linnulennul läinud.

Eile jälgisin eemalt veidi köögis toimuvat ning võtsin asja rahulikult. Tegin niinimetatud vaatlustööd: kes mida teeb, kuhu mingi asi käib, kes serveerib, kes väljastab ja kõiki ülejäänud köögile iseloomulikke tegevusi. Õhtupoolik anti meile mõlemale vabaks ja chef palus hommikul kell kaheksa valmis olla, et meid linna turule kaasa võtta. Ega me ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja läksimegi siinset linnakest tutvustama ja avastama. Õhtul istusime veel pikalt üleval ja rääkisime lihtsalt maast ja ilmast.

Hommikul olime kenasti kell kaheksa valmis ja mõne aja pärast korjaski meid David peale. Prantslasele iseloomulikult vilistas ta rõõmsalt lauluviisikest ja autosõit Challansisse oli nagu sõit ameerika mägedel. Meile anti kolmveerand tunnikest vaba aega, et hommikuse linnaga tutvuda ning chef ise läks asju ajama. Väike must kohv tassiga sõrmede vahele ja nautisimegi varajast linnasuminat. Käisime ka kohalikul turul, mis siin on avatud teisipäeviti ja reedeti ning imetlesime siinse tooraine valiku rikkust, värskust ja mitmekesisust. Ideed hakkasid peas keerlema ning nii mõnigi mõte sai paberile kirja pandud, et tulevikus proovida ja katsetada. Täna jätsime ekstravagantsed ostud siiski tegemata ja leppisime lihtsamalt. Üsna pea korjas ka chef meid peale ja viis meid hommikusöögile oma lemmik pagariärisse. Järgnevalt võtsime suuna restorani tagasi ja peale riiete vahetust ootas meid juba köök.

Lihtsad toimetused nagu porgandikuubikute lõikumine, shitake seente viilutamine, küpsetatud kala ja küüliku luudelt liha eemaldamine. Sinna vahepeale üks ühine lõunasöök ja köögi koristus ning hommikune vahetus oligi märkamatult otsa saanud.
Kuna ilm oli täna siis lausa suurepärane, siis patt oleks olnud tuppa konutama jääda ning vedasime oma kondid ikka välja. Kakskümmendkuus kraadi sooja, päikesepaiste, linnulaul ja kevadiselt värske õhk - no mida hing veel ihkaks. See oli nii nauditav ja meeldiv, et sõnadesse on seda raske panna.

Õhtusöök söödud ja valmistusime juba riideid vahetama minema, et tööpostile asuda, kui Maarja tuli teatega - "Restoran on täna õhtul kinni, saate vaba õhtu. Näeme homme hommikul.". Selline teade tegi niigi ilusa päeva veel kaunimaks ning võtsime päevast viimast - panime tossud jalga ning läksime järgmisele ringkäigule.

Kolmapäev, 4. aprill 2018

Kiired ajad

Ajad on tõesti kiired olnud. Kui on ikka kaks vahetust päevas, siis selle kirjutamisega on nii nagu on. Päevane vaba aeg kulub tavaliselt puhkamisele, Coëxis sisseostude sooritamiseks või lihtsalt päeva nautimiseks. Ega siingi on nende ilmadega nii nagu taevataadil parasjagu tuju on. Pilves ja sajusest hommikust võib kujuneda päikesepaisteline õhtupoolik, mis omakorda lõppeb hilisõhtuse äikesetormiga. Täpselt nii see täna ka oli...

Köögis on siiani olnud juba väikestviisi sissekujunenud rutiin. Hommikul ettevalmistused lõuna- ja õhtusöögiks ning lõunasöökide väljastamisel abistamine. Õhtuses vahetuses toitude väljastamine ja jooksev koristus.

Meeldejäävamad toimetused... Lambakarree viimistlemine. Anti tükk kätte ja tee palun kondid puhtaks ja nähtavaks. Jälle selline mõnus nokitsemine nagu mulle käsitööharrastajale ikka meelt mööda on. Koos teise praktikandiga me seda koos tegime ning paratamatult pean tunnistama, et mulle meeldis minu lõpptulemus rohkem. Mitte, et ma suur eneseimetleja olen... kaugel sellest. Ma olen enda suhtes vägagi kriitiline ja nõuan ülimat perfektsust. Aga minu töö oli kuidagi puhtam ja korrektsem.
Seeni sain ka mingi päev viilutada. Terve kastitäie. Ja kui mõnus see töö oli. Esiteks oli ruum mõnusat seenelõhna täis, mille peale tekkis soov mekkida mingit maitsvat seene veloutè'd ning teiseks oli tema tekstuur nii mõnus ja noa lõige temasse oli selline... mmmmm... Lihtsalt oli selline mõnus lõikumine, mida ma võiks vist tundida kaupa teha. Vähemalt sel hetkel ma nii tundsin.
Eelroogade ja amuse bouche'de serveerimine ja väljastamine. Eelroogadega on lihtne. Need on üldreeglina samad ning kui tellimus tuleb, siis juba tead, mida ja mismoodi teha. Aga need amuse bouched - need muutuvad pidevalt. Selleks võib olla merluusiknell või spargli velouté. Igatahes sellega olen alati nõutult käsi laiutanud, et mida me täna selleks pakume. Seda seetõttu, et lõunal pakutu ei pruugi enam õhtul olla. See mõeldakse jooksvalt välja.

Eile õhtul oli maja paksult rahvast täis. Saalis oli vist mingi firma üritus ning meie pidime suutma pakkuda kolmekäigulise õhtusöögi koos isutekitajatega 56-le inimesele. Mõned head tunnid siblimist ja sagimist ning saigi suur kiire mööda. Oi kuidas mulle sellised töised ajad meeldivad.

Nalja ka... Ma olen terve selle aja teadnud, et minu juhendaja on Danii. Kirjapildi pärast vabandasin juba alguses, et kas just nii õige on, aga häälduse tabasin justkui ära. Eelmine nädal sattusin riietusruumi (minul sinna asja pole olnud, sest mul on mõned meetrid ju et kodust kööki minna) ja nägin kappe. Kappidel nimed: Rachel [rašell], Laura [loora], Chef ja Vanille [vanii]. Ehk siis prantslastele kohaselt jätame e ja l-d lõpust hääldamata ning paneme rõhu sõna lõppu. Ma vist oleksin sel hetkel maa alla vajunud, kui vähegi võimalust oleks olnud. Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud. Edaspidi ütlesin d asemel v ning keegi tähelepanu ka sellele ei juhtinud.

Täna oli mul siinses restoranis viimane päev, mis pühendati koristamisele. Nimelt toimub omaniku vahetus ning Le Labata läheb paariks nädalaks kinni. Nicolas aga organiseeris mulle uue koha, et ma ikka tööd saaks teha, praktiseerida ning mitte luuslanki lüüa.
Lähen siis Petit Saint Thomas restorani. Õnneks on mind seal ees ootamas Maarja ning tublid Eesti naised nagu me oleme, õpime võimalikult palju oma ala patimatelt. Minu ja Maarja ülemused on omavahel head sõbrad - eks seetõttu ma sinna lähengi. Kuigi see teema tekitab minus vastakaid tundeid, siis vaatame mis elu toob ning lähen võiduka lõpuni. Kaotada pole ju midagi. See eest võita... oi kui palju.