... (loe: mardii, le treez marss) ehk siis teisipäev 13.märts.
Täna hommikul hakati meid kolme laiali jaotama. Katrin sai esimesena ära viidud, siis toodi mind ära ja Maarja oli viimane. Kui me Maarjaga Le Labata poole sõitsime, siis ta kommenteeris nii vahvalt "Nagu kohtuotsusele viimine". Umbes nii see sel hetkel tunduski :)
Le Labatase juurde jõudes mu käed higistasid, pulss oli laes ning Alexi käest küsisin, kas nüüd on juba liiga hilja ümber mõelda ja hoopis koju minna. Pidi olema jah 😁
Meid võttis vastu siinne chef Nicolas. Kiire tutvustus, üle ukse kööki kiikamine ning paberite vormistamine. Peale seda näidati mulle minu "kodu". Selleks on siis üks appartment restorani kohal ja seda sõba otseses mõttes. Kui rõdule lähen, siis täpselt minu all on restorani päikesesirmid.
Nicolas pakkus, et võin täna puhata ja niisama köögis ringi vaadata ning kui süüa soovin, siis 11.30 on lõunasöök. Täna pidi rahulik päev olema ning tööjaotus oli jagatud nii, et Nicolas võttis teenindus enda kanda ning köögis toimetas Danii (kirjapilt võib täitsa vale olla, kirja sai pandud häälduse järgi). Teenindajaid täna ei olnud. Ma ei saanudki täpselt aru miks.
Vahetasin siis riided kokariiete vastu välja ja mõtlesin kööki kiigata. Kuna ma ei oska niisama kuidagi olla, siis pakkusin Daniile oma abi. Sain kartuleid koorida. JESS... Seda ma vähemalt oskan.
Kiire lõunasöök kolmekesi. Küpsetatud sealiha riisi ja sibula-seenekastmega maitses ikka tunduvalt paremini, kui eilne Brüsseli lennujaama Panini.
Aga jah. Edasi tegin lihtsamaid ülesandeid: french fries, juurviljade koorimine, salatite ettevalmistamine. Isegi 7 ühesugust kalaterriini salatiga suutsin serveerida. 😇 Ja siis suutsin ma sujuvalt nõudepesu juurde ennast sokutada. Suht rahulik lõuna oli ning kui köök koristatud, siis oligi vaba aeg. Siinkohal pean ikka ära mainima, kuidas mind tegelikult jubedalt häirib köögi koristamisel see pidev bleaching. Kõik tasapinnad isegi lõikelauad käiakse kloorilõhnalise valgendiga üle, hiljem veel mingi pesuvahendiga. Aga kloori lõhn jääb tükiks ajaks kätele.
Viie paiku läks Nicolas lähedalasuvasse keskusesse lastele järgi. Võttis minugi peale, et saaksin kohalikus SuperMarketis käia. Plaan oli kohvi ja mune kindlalt osta, aga siinne valik on hoopis midagi muud, kui meil. Seetõttu suutsin kohvi unustada ja mune ei suutnud ma üldse leida. Õnneks peekonit, juustu ja sarvesaia olin ikka korvi pistnud. Päris nälga ei jää.
Väikese jalutuskäigu tegin ka. Nautisin siinset päikest, rohelust ja kümne kraadilist soojust. Eestimaa luni on juba meelest läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar