Vaatamata kõigele istume me kolmekesi lennukis ja suund on Brüsseli poole.
Kui laupäeva öösel magasin ma nagu väike laps ning olin hommikul puhanud ja energiat täis, siis tänane öö oli selle täielik vastand. Magatud on tunni kaupa ning puhanust ja rõõsast olekust on asi ikka väga kaugel ;)
Ega ma pole siiani vist päris täpselt aru saanud, millesse ma ennast seganud olen. Suheldes Maarjaga on tore tõdeda fakti, et ma pole ainus. Ehk me siis mõlemad ei ole suutnud oma ajupoolkeradele selgeks teha seda, mis meid ees ootab.
Kohvri sain lõplikult pakitud alles täna hommikul. Eile õhtul sai küll mingid kompsud kokku pandud, aga lõplikku tulemust sellest ei sündinud. Kogu kupatus sai kokku pandud umbes tunni ajaga ning endalegi üllatuseks jäi lubatud maksimumkaaluni veel päris mitu head kilo.
Kodust startisin kell 15, kui Anne-Ly mu koos kohvritega peale korjas. Sõit pealinna oli peaaegu täitsa tavaline. Anne-Ly saatis mu viisakalt väravateni (ju ta tahtis ikka kindel olla, et ma ikka lähen lennukile), tegime mälestuseks mõned grupipildid ja kolm musketäri suundusid lennujaama südamesse.
Hetkel olen mina üliõnnelik, et meie seltskonnas on selline tore, tark, armas, asjalik ja suure lennureisi kogemustega Katrin. Kui teda meiega poleks, siis mina eksleks vist alles turvaväravate juures. Ülimalt kahju, et tal polnud peas rohelist neoonmütsi, mille abil teda rahvamassist kergem leida oleks. Korra tuli mõte pakkuda talle oma erkroosa jope, aga jah... Ta polnud sellest eriti vaimustuses ;)
Kõige huvitavam oli lennujaamas turvakontroll. Ma ei saanud ise ka enam aru, kuhu ja mida ma enda küljest ära pean võtma. Igatahes üleriided koos kampsuni, salli ja mütsiga rändasid esimesse valgesse kasti. Teise läks sülearvuti, telefon ja randme pealt pulsikell. Kolmanda kasti sisuks läks arvutikott ja neljandas oli siis ülejäänud käsipagas ning kosmeetika ja vedelikud kotist väljavõetuna. Väravate vahelt läbi kõndides hakkasid need muidugi karjuma ja paluti mul kõrvale astuda. Sokkis Maarja juba ootas seal ;) Tehti mingi protseduur (juttude järgi narkotest) ja saime oma käsipagasi jälle kokku pakkida. Elamus missugune. Ma kujutan ette, et enamus aega oli mu näol paanikasugemetega hirmunud pilk :D
Ja ega muud tarka polegi hetkel. Lennujaam väga kena ja ilus. Tegime väikse aperatiivi ja suupiste pausi ning suundusime tiivulise masina poole.
Aaaaaaa..... Ja veel..... See lennuk on küll palju väiksem ja kärakam, kui ma filmides olen näinud... Aga õhkutõus oli ÜLIVINGE. Korra läks veidi kõhust õõnsaks ja mingi imelik refleks tekkis, kui aknast välja ning ALLA vaatasin. Aga see oli õnneks mööduv nähe. Ootan juba maandumist ja järgmist lendu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar