Kolmapäev, 4. aprill 2018

Kiired ajad

Ajad on tõesti kiired olnud. Kui on ikka kaks vahetust päevas, siis selle kirjutamisega on nii nagu on. Päevane vaba aeg kulub tavaliselt puhkamisele, Coëxis sisseostude sooritamiseks või lihtsalt päeva nautimiseks. Ega siingi on nende ilmadega nii nagu taevataadil parasjagu tuju on. Pilves ja sajusest hommikust võib kujuneda päikesepaisteline õhtupoolik, mis omakorda lõppeb hilisõhtuse äikesetormiga. Täpselt nii see täna ka oli...

Köögis on siiani olnud juba väikestviisi sissekujunenud rutiin. Hommikul ettevalmistused lõuna- ja õhtusöögiks ning lõunasöökide väljastamisel abistamine. Õhtuses vahetuses toitude väljastamine ja jooksev koristus.

Meeldejäävamad toimetused... Lambakarree viimistlemine. Anti tükk kätte ja tee palun kondid puhtaks ja nähtavaks. Jälle selline mõnus nokitsemine nagu mulle käsitööharrastajale ikka meelt mööda on. Koos teise praktikandiga me seda koos tegime ning paratamatult pean tunnistama, et mulle meeldis minu lõpptulemus rohkem. Mitte, et ma suur eneseimetleja olen... kaugel sellest. Ma olen enda suhtes vägagi kriitiline ja nõuan ülimat perfektsust. Aga minu töö oli kuidagi puhtam ja korrektsem.
Seeni sain ka mingi päev viilutada. Terve kastitäie. Ja kui mõnus see töö oli. Esiteks oli ruum mõnusat seenelõhna täis, mille peale tekkis soov mekkida mingit maitsvat seene veloutè'd ning teiseks oli tema tekstuur nii mõnus ja noa lõige temasse oli selline... mmmmm... Lihtsalt oli selline mõnus lõikumine, mida ma võiks vist tundida kaupa teha. Vähemalt sel hetkel ma nii tundsin.
Eelroogade ja amuse bouche'de serveerimine ja väljastamine. Eelroogadega on lihtne. Need on üldreeglina samad ning kui tellimus tuleb, siis juba tead, mida ja mismoodi teha. Aga need amuse bouched - need muutuvad pidevalt. Selleks võib olla merluusiknell või spargli velouté. Igatahes sellega olen alati nõutult käsi laiutanud, et mida me täna selleks pakume. Seda seetõttu, et lõunal pakutu ei pruugi enam õhtul olla. See mõeldakse jooksvalt välja.

Eile õhtul oli maja paksult rahvast täis. Saalis oli vist mingi firma üritus ning meie pidime suutma pakkuda kolmekäigulise õhtusöögi koos isutekitajatega 56-le inimesele. Mõned head tunnid siblimist ja sagimist ning saigi suur kiire mööda. Oi kuidas mulle sellised töised ajad meeldivad.

Nalja ka... Ma olen terve selle aja teadnud, et minu juhendaja on Danii. Kirjapildi pärast vabandasin juba alguses, et kas just nii õige on, aga häälduse tabasin justkui ära. Eelmine nädal sattusin riietusruumi (minul sinna asja pole olnud, sest mul on mõned meetrid ju et kodust kööki minna) ja nägin kappe. Kappidel nimed: Rachel [rašell], Laura [loora], Chef ja Vanille [vanii]. Ehk siis prantslastele kohaselt jätame e ja l-d lõpust hääldamata ning paneme rõhu sõna lõppu. Ma vist oleksin sel hetkel maa alla vajunud, kui vähegi võimalust oleks olnud. Õnneks või kahjuks seda ei juhtunud. Edaspidi ütlesin d asemel v ning keegi tähelepanu ka sellele ei juhtinud.

Täna oli mul siinses restoranis viimane päev, mis pühendati koristamisele. Nimelt toimub omaniku vahetus ning Le Labata läheb paariks nädalaks kinni. Nicolas aga organiseeris mulle uue koha, et ma ikka tööd saaks teha, praktiseerida ning mitte luuslanki lüüa.
Lähen siis Petit Saint Thomas restorani. Õnneks on mind seal ees ootamas Maarja ning tublid Eesti naised nagu me oleme, õpime võimalikult palju oma ala patimatelt. Minu ja Maarja ülemused on omavahel head sõbrad - eks seetõttu ma sinna lähengi. Kuigi see teema tekitab minus vastakaid tundeid, siis vaatame mis elu toob ning lähen võiduka lõpuni. Kaotada pole ju midagi. See eest võita... oi kui palju.

2 kommentaari:

  1. Selle õunakese tegemisest palun ka ülevaadet. See on juba kondiitrimaailma kürgem pilotaazh, sest see mirror seal peal on väga trikikas asi. Top Chef saates tegi üks härra seda umbes kolm korda ja sai ka napilt hakkama...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See õunake maitses imehästi. Mul on kange tahtmine oma õpinguid jätkata kondiitri alal.

      Kustuta