Kandideerimine

Kuidas see protsess siis ikka alguse sai? Ma olin välispraktika võimalustest tegelikult juba enne kuulnud ja lugenud. Kuid millegi pärast ma sellele väga suurt tähelepanu ei osutanud. Lugesin läbi ning kuna see otseselt mind ju ei puudutanud, siis unustustehõlma ta jäigi.

27. septembril oli meil esimese õppeaasta praktika kaitsmine. Oli ilus päikesepaisteline kolmapäev. Minul paanikaosakond täisvõimsusel töötamas, sest mulle ei meeldi avalikult esineda ning olukorrad, kus ma ei tea, mis mind TÄPSELT ees ootab. Värin sees, aruanne kaenlas ja ühe hea tuttava sõnad peas (milleks oli "Kaitse oma praktika kindlasti esimese kolme inimese seas!") astusin tudisevate jalgadega klassiruumi, kus kogu see õudus pidi toimuma. Etteruttavalt mainin ära, et kaitsesin teisena ning edukalt (asi ei olnud sugugi nii hull, kui ma seda ette olin kujutanud). Aga jah... Kaitsmisele oli tulnud ka välissuhete koordinaator Heli Heimo, kes tuli meile teatama, et ka meie grupil on see aasta võimalus kandideerida Prantsusmaale praktikale. Ma ei mäleta enam täpselt, mida ta kõik "kokku lubas", aga kuna Anu kaitses oma Prantsusmaa välispraktikat (tema käis esimese aasta praktika raames), siis arvatavasti sealt jäi midagi hinge kriipima. Kuid ka siis ei olnud ma veel seda otsust teinud, et nüüd ma kandideerin. Mismõttes?!? Mina, kellel on vaja firmaga tegeleda, kolme last kasvatada ja veel lõputu nimekiri asjadest, mida mul on vaja kogu aeg teha. EI... SEE EI OLE MINU JAOKS.
Peale lõunat suhtlesin Anne-Ly'ga, kes on minu kindel kalju (mõistes, toetades ja utsitades mind) ning rääkisin talle päeva sündmustest. Mainisin mokaotsast ka seda, et meie grupil on võimalus välispraktikale kandideerida. Meil toimus pikk ja asjalik arutelu selle kallal ja sealt see mõte siis idanema hakkaski. Nädala jagu ajude ragistamist, erinevate stsenaariumite ettekujutamine, kõikvõimalike negatiivsete ning positiivsete külgede kaalumine lõppes sellega, et 5.oktoobril täitsin kandideerimisavalduse ja saatsin motivatsioonikirja ära. Nüüd tuli lihtsalt ootama jääda...

Esimesed paar nädalat olin päris kärsitu ja käisin iga tunni tagant postkasti värskendamas. Ei midagi. Ma teadsin tegelikult, et see kõik võtab ju aega, aga kus sa sellega. Minul oli õhkõrn lootus, et äkki mõni asi käib sõrmenipsu tehes :)

Järjekordselt tõi Anne-Ly mu maa peale ja ütles, et nemad said eelmine aasta alles detsembri alguses teada sellest (tema käis hooldustöötaja eriala raames Taanis praktikal). Okei, eks ma siis ootan edasi. Ning uskuge või mitte, ma suutsin selle "teema" oma peas kuskile tahapoole suruda. Ma ei mõelnud sellele enam igapäevaselt.

16.novembril oli meil tunniplaani järgi praktilised tunnid kooli õppeköögis. Valmistasime valge ja punase kala pateed klassikalise remulaad kastmega ning magustoiduks tuli laimi-besee tartalett. Kui kogu see uhke ja fancy toit valmis sai ning serveeritud, otsustasime kursavennaga värsket õhku minna hingama.

Kell oli juba umbes 17 millegiga ja nii me seal õues seisime. Seenevihma sadas, õhk oli jahe ning mõnus väsimus oli peale tulnud. Otsustasin selle idüllilise oleku lõpetada ja võtsin taskust telefoni, et meilid üle vaadata ning pilk peale visata, mis viimaste tundide jooksul juhtunud on. Tegin postkasti lahti ja nägin kirja Helilt....
Ma jõllitasin oma telefoni vist päris pikalt, sest Jaan suutis juba küsida, kas midagi on juhtunud? Tõstsin pea, silmad niisked, klomp kurgus ja suutsin välja öelda:"Ma lähen vist Prantsusmaale!".

Osutusin siis kahe teise tütarlapsega valituks, kes lähevad Prantsusmaale praktikale ajavahemikul 12.märts - 12.aprill 2018.