Lambad köögis

Ja seda otseses tähenduses. Õnneks küll mitte elusad ja määgivad, vaid rümbad. Danii rääkis juba eelmine nädal, et järgmisel nädalal toob chef terve lamba. Lihavõtete pärast. Täna hommikul käisid nad koos sisseoste tegemas ning toodi ka need kaks lambarümpa. Chef isiklikult tegeles nendega. Võttis noa ja kukkus erinevaid tükke sealt lõikama. Seda vaatepilti oli üsnagi lummav vaadata. Sa näed, kuidas inimene oskab ja tunneb sellest siirast rõõmu. Hops-hops ja oligi jaotustükid valmis. Ma aega otseselt ei võtnud, aga tundus kiire ja korralik töö olevat. Mina, kui uudishimulik praktikant, jälgisin iga liigutust kullipilguga. Ega iga päev ju sellist vaatepilti näe.

Hommikul tõi chef mulle tassi kohvi ja värske croissanti ning teatas:"Look, we take care of You!" Olin meeldivalt üllatanud, tänasin ja teatasin, et ma olen siin väga rahul. Lihtne žest, aga loeb nii palju.

Eile lõunal, kui olime just vahetust lõpetamas, teatas Danii, et oleme ka õhtul avatud. Kuna ilm oli õues üpriski jahe ning sajune, siis mulle see mõte isegi sobis. Ja nagu ikka... Tegin ettevalmistusi, aitasin roogade väljapanekuid teha, korjasin musti nõusid kokku.

Täna oli ainult hommikune vahetus. Peale lõunat otsustasin külmkappi veidi täiendada ning elamist korrastada. Mitte, et see nüüd nagu seapesa välja näeb, vaid elementaarne tolmu pühkimine ning põrandate puhastamine.
Kuna tänane ilm oli hommiku poole samuti vihmane ja tuuline, siis meeleolu polnud ka just kõikse parem. Veidike melanhoolsust, igatsus koduste näha ja õige piima ja kiluleiva järgi. Aga eks see on mööduv nähe. Üle poole aja on juba möödas ning ära tuleb kasutada iga võimalus, mis siin avaneb :)

Brem-sur-Mer & Brétignolles-sur-Mer

Esmaspäeval oli minu teine vaba päev ja mul oli kindel plaan see veeta ümbruskonda avastades. Pühapäeva õhtul võtsin kojaliku kaardi kätte ja Google Mapsi abiga hakkasin ümberkaudsete asulate vahemaid mõõtma. Kaalukausile jäid pealkirja linnad ja eelmine nädal külastatud Saint-Gilles-Groix-de-Vie. Viimane just seepärast, et Maarja pidi ka sinna minema ning tegelikult ihkab hing ka kaasmaalastega silmast silma emakeeles suhtlemist.

Hommikul suutsin aga kenasti sisse magada ning seetõttu otsustasin ikkagi Bremi kasuks, sest selleks ajaks, kui mina sinna linna jõuan, kus Maarja avastusretke tegi, oleks kell juba kõvasti üle keskpäeva.
Kiire hommikusöök, vastav riietus ja ratta selga. Kasutan siinsetel avastusretkedel igaks juhuks GPSi abi, sest parem karta kui kahetseda. Oskan kaarti küll lugeda, aga ratta seljas pole see just kõige lihtsam tegevus. Palju mugavam on see, kui üks naisterahva hääl taskust Sind juhendab.
Tänu GPSile sain imeliste vaatepiltide osaliseks. Tärkavad puud, kollased-valged õied, ojakesed koos rahustava veesulinaga, lakkamatu linnulaul, muinasjutulised vaated ning vähemalt siinsele kandile omased tõusud ja langused. Rattaga sõites on see muidugi omaette teema. Mäest alla kihutad, kui tuul ja hoiad igaks juhuks ka suu kinni, et mõni putukas seal oma otsa ei leiaks. Aga see mäest ülessaamine... Vänta ja vänta nii, et higimull on otsa ees ning hing paelaga kaelas, aga ülesse ei taha kuidagi jõuda. Kuid sellest ma pead norgu ei lase. Vähemalt saab nii äkki nendest söödud koogikeste kaloritest lahti.

Enne Brem-sur-Meri jõudmist nägin mitmeid põlde, kus olid mingid kõverad toikad püsti. Veidi kõhedust tekitav vaatepilt, kuid ühest tegin ikkagi pildi, sest väike kahtlus mul oli. Ja mu kahtlus ostus õigeks. Nimelt, kui täna näitasin Daniile pilti ja küsisin, et kas see võiks olla vineyard (veiniistandus, -põld), siis ta vastas: "Ooh yes, You went yesterday to Brem?". Ehk siis tegu oli viinamarjapõldudega, mis on alles tärkamisel. Kunagi, kui ma veiniga äkki rohkem sinasõprust üritan luua, siis huvi pärast peaks siinse kandi veine proovima. Vähemalt on mõte siin üles märgitud ning hiljem on hea meelde tuletada.

Bremis sai ka uuesti ookeani juurde mindud. Siin sain veidi teistmoodi kogemuse osaliseks. Enne ookeani on taradega ümbritsetud ala, kuhu isegi rattaga ei tohi minna. Kirjade järgi eeldasin, et tegu on vist mingi looduskaitsealaga. Sõnakuuleliku kodanikuna lukustasin ratta aia külge ja kasutasin edasi liikumiseks vana ning head kondimootorit. Ookeani juurde viis rada, mis oli samuti mõlemalt poolt aiaga piiratud. Ümberringi kaunis loodus, päikesepaiste... ja suhteliselt kõva tuul. Ja siis ma sinna jõudsingi. Liivane rand ja võimas veekogu. Istusin maha ja lihtsalt olin. Eksisteerisin. Omas maailmas. Pilk mäslevatel lainetel. See on midagi sellist, mida ei saa sõnadega ega piltidega edasi anda. Seda tuleb ise kogeda. Muidugi, kui on vee vastu samad "tunded" nagu minul. Seekord võtsin ka jalad paljaks ja ronisin jalgupidi vette. Eks ikka selleks, et linnuke kirja saada ning et hing kripeldama ei jääks. Eelmine kord, kui ookeani juures käisin ja sellest õhtul oma lastele rääkisin, siis üks neist küsis: "Emme, kas Sa seal ujumas ka käisid? Aga kas Sa varbaga vett katsusid?". Nüüd saan vähemalt ühele küsimusele jaatavalt vastata.

Edasi liikusin mööda rannikut Brétignollesi poole. Aeg ajalt peatusin ning jälgisin ümberringi toimuvat. Kahte surfarit, kes lainete vahel vilksasid. Lõbusat näitsikut, kes ühe söögikoha invetari üles seadis ning seda kraamis. Töömeest, kes ühe kohviku uksepalesid halliks võõpas. Käivad ettevalmistused hooaja avamiseks. Kogu selle sigina ja sagina keskel ei suutnud ma aga leida mitte ainsamatki toidukohta, mis oleks mind ka esmaspäeval kostitanud. Kahju.

Mulle on meeldima hakanud siinsete linnakeste vaatepilt. Pisikesed majad, millel akna- ja uksekatted. Väikesed aiad. Mõni veidi räämas ja samas teine nii uhke. Rahulik. Kõigil on aega ning kellegil ei tundu mitte kuskile kiire olevat. Ja veel. Inimesed naeratavad siin ja teretavad. Isegi siis, kui nad ei tunne Sind ning näevad Sind esimest korda. See teeb hinge kuidagi eriti soojaks.

Tagasi tulekuks sai GPS uuesti sisse lülitatud ning seekord pidin läbi Landevieille tulema. Pisike asula nagu minu läheduses olev Coëx. Ning siin tegin siis jälle ühe tähelepaneku. Igas veidi suuremas asulas on kirik, ristiusuga seotud monument, pood ja ilusalong. Pagaripoodi ma siin ei näinud, seega ei julge seda nimetada. Kuigi ma kahtlustan, et kui oleks seal rohkem hulkunud, küll ma oleks selle ka leidnud.
Edasi suunas GPS mu metsaradadele. Mingi hetk olin suure ja uhke häärberi ees ja otsapidi vist juba kellegi eramaal, aga ma tahtsin juba koju ning järgisin juhiseid. Keegi mind sealt ära ajama ei tulnud, võibolla isegi ei nähtud. Järgmisena ületasin ühe ausõna peal püsiva sillakese ja olin kellegi hoovis. Maja paksu metsa sees ja juhiste järgi pidin minema mööda rada, mis maja eest möödus. Väike värin sees, aga edasi ma läksin, sest tagasi ka nagu ei viitsinud minna. Ja siis... siis tuli kuskilt üks väike ja karvane koer. Selline pudeliharja tüüpi. Ennast pole ollagi, aga häält teeb mitme eest. Ma suutsin juba mõelda, et mida ma teen, kui ta mind hammustab. Õnneks seda ei juhtunud. Haukus küll päris pikalt, kuid jalga ei karanud. Mul neid jalgu veel lähitulevikus vaja - jumal tänatud et ei hammustanud.
Edasi jõudsin juba maanteele ning tundsin kergendust, et varsti saan koju. Kus sa sellega. See naisterahvas minu pusa taskus suunas mind kellegi põllule ja palus mul paremale minna. Kuhu?!? Põllule?!? Rattaga?!? Keerasin otsa ringi ja proovisin järgmist teeotsa. Ma sattusin samasse kohta. Lihtsalt selle erinevusega, et nüüd oli minu ja põllu vahel veel kellegi maja. Mul oli juba nutuklomp kurgus ja mõtlesin, et kui nüüd peaks keegi midagi ütlema tulema, siis räägingi nii nagu asi on. Kasutan GPSi ja olen eksinud. Seda ma tegema ei pidanud. Sõitsin uuesti maanteele ja uurisin tähelepanelikult kaarti. Leidsin hommikuse teeotsa ja kõigest 500 meetrit rohkem sõitmist, kui üle põldude minna. Nii ma tegingi. Tuttavad kohad ja meel ka veidi rõõmsam.

Mõned pildid ka siis minu seiklusest.

The second sunday in France

Ja ongi märkamatult kaks nädalat siin Prantsusmaal täis saanud. Mina naudin jätkuvalt siinset tärkavat kevadet, vahelduvat päikesepaistet ning panen kõrva taha iga väärt nipi ja nõuande.

Köögis oli täna suhteliselt rahulik. Hommikul sain ülesandeks mingit sorti kala aurutada ning hiljem tükeldada "pelmeeni" täidiseks. Veel sai sinna sisse hakitud mõni šalottsibul, natuke riivitud ingverit ning sidrunikoort ja -mahla, näpuotsatäis soola-pipart ja ürte ning oliiviõli. Segades juurde lausutud head soovid ning valmis see oligi. Peale seda enam asi nii roosiline ei olnud. Kui Katrin siin kirjutas, et tegi ükspäev homaariravioole, siis mina tegin fish dumpling'eid. Piltidelt tundub sama "tainas" olevat, mida minagi täna kasutama pidin. Laod aga täidisekuhjakese keskele ning voldid ilusa püramiidi, milles ei tohi väga palja õhku olla ja mille servad peavad korrektselt kinni olema, et vältida keemise ajal lahti tulemist. Esimesed kümme olid keerulised ja mingi hetk ma isegi tundsin, et millega ma selle ära teeninud olen. Õnneks sai vahepeal korralik lõunapaus peetud ning peale seda läks asi nii nobedalt nagu oleks seda varemgi teinud.

Peale seda aitasin serveeringutel ja siis tuli juba köögi koristus peale. Vot selles olen ma juba kõva käsi. Kui kutseeksami üks osa oleks nõudepesu või köögi koristus, siis see osa oleks "lõdva randmega" sooritatud.

Pealelõunane aeg kulus rõdul päikesepaiste ja kevade nautimiseks ning veidi sai ka elamist kraamitud. Lisaks otsisin kaardi pealt järgmisi avastuskohti ning mõõtsin vahemaid. Paar mõtet on, aga eks hommikul otsustan, kuhu suunda lenksu pööran.

Boulangerie Patisserie - Les Delices de Luna Loca

... on siinne pagariäri ning tunnistan ausalt: ma olen sellest kohast sõltuvuses. Iga kord, kui mingil põhjusel Coëxi satun, siis astun ka sealt läbi ning siiani pole ma kordagi suutnud sealt tühjade kätega lahkuda. Samuti on iga kord minu ostetavad tooted erinevad. Seda ikka selleks, et kõiki neid erinavaid, kauneid, isuäratavaid ja silmipimestavaid hõrgutisi mekkida.

Kui samas vaimus asi edasi läheb, siis tagasi tulles olen ma vist sama ümmargune, kui vastlakukkel veebruarikuus. Ümar ja paksuke kukkel tugevate ning lihasteliste biitsepsitega ;)

Neljapäevast on saanud märkamatult laupäev

Täpselt nii ongi. Ma ei tea, kas asi on selles, et neil päevil on kaks vahetust või see nädalalõpp saabubki nii tormiliselt. Kaks vahetust tähendab seda, et esimese poole päevast toimetame kella 9.30-st kuni kolmeni või neljani. Täpselt nii kaua kuni köök on puhtaks kraamitud ning nõud pestud ja läikima löödud. Teine vahetus hakkab õhtul kella seitsmest ja koos koristuse arvestusega lõpetame kuskil 23.00 paiku. Pluss miinus tund siia sinna. Oleneb palju laudkondi ja kliente on. See vahepealne aeg (3-4 tundi) on selline "kahtlane" aeg. Piisav nagu, et teha midagi ning samas nii lühike, et päris kõike ka ei saa ette võtta. Üldjuhul olen need päevad veetnud toas raamatut lugedes, puhates või rattaga ümbruskonnas kihutanud.

Mis siis vahepeal tehtud on?
Neljapäeva hommikul sain ülesandeks porgandite koorimise ja nende "kaelade" puhastamise. Väikse noaga urgitsedes tundsin ennast nagu kooliajal puutöö tunnis. Selline mõnus nikerdamine. Kui see valmis sai ja mina oma õndsa naeratuse saatel Daniile oma meistriteost näitasin, siis... Danii võttis noa ja lõikas ühe pooleks ning allesjäänud jupist voolis pisikese ümara porgandi. Mismõttes?!? Minu töö ja vaev... Aga ega midagi. Käsk on vanem, kui meie ning jätkasin mulle ettenäidatud ülesannet. Tunne oli jätkuvalt selline nagu oleks käsitöö lainel, mitte aga kulinaaria avastusretkel. Korra käis mul peast läbi ka mõte, et milline tooraine raiskamine, aga kui õhtul oma imearmsaid porgandeid pearoa taldrikul nägin... See tunne oli mõnus. Selline äärmiselt rahulolev ja uhke.
Lisaks sai neljapäeval veel krabikooke veeretatud ning reedel juba jätkasin tuttava tegevusega. Nende kahekordse paneerimisega.

Reede õhtul alustasime Daniiga lehttaigna tegemist. Ma olin tegelikult nii õhinas, kui ta seda mulle lõunal mainis. Lehttaigen on üks mu lemmikutest. Ma pole seda kunagi ise teinud, aga sellest tooted on minu valikutes eelisjärjekorras. Alustasin siis sellega, et rullisin taina veidi lahti, jättes keskele väikse muhu. Sinna peale sai võikamakas pandud ning tainas ümbriku moodi kokku lapatud. Ja siis hakkas trenn pihta. Ühtepidi rullimine, kuni tainas on õhuke. Lapid kenasti kolmeks kokku, keerad 90 kraadi ja rullid jälle kuni su ees on sile nelinurk. Lappad jälle kolmeks ja keerad ning rullid. Niimoodi ühe tükiga neli korda. Minul oli neid tükke rullimiseks ei rohkem ega vähem, kui tükki viis. Ööseks sai rullitud pätsid külmikusse pandud ja täna hommikul sain neid uuesti rullida. Igat pätsi jälle neli korda.
Siinkohal on mu silmad avanenud. Ma ei vingu kunagi enam pagaritoodete hinna üle, kui tean et tegu on käsitööga. Paratamalt meenus mulle üks seik, kus mõned aastad tagasi sai sõbrannaga käidud vitspunutiste koolitusel. "Meelirahustav käsitöö" - kaheksa tundi pusimist ettevalmistatud vitstest ja tulemuseks mitte nii rõõmus meel ning harakapesa meenutav korvike. Tookord lubasime, et edaspidi vaatame laatadel neid korve hoopis teise pilguga. Nüüd lisandub ka lehttaignast tooted sinna pilgu alla. Asja positiivne kûlg on ka veel see, et see rullimine nõuab päris suurt füüsilist jõudu ning helesinise unistusena kujutan endal ette juba võimsaid biitsepseid ;)

Õppejõud Õimik on mul meeles ka siin. Ülepäeviti saab siinsed noad-kahvlid-lusikad (neid on ka veel mitut erinevat tüüpi) kerge äädikalahusega säravaks poleerida.

La Poste ...

Hommikul ehmatasin veidi enne üheksat üles. Olin küll kaheksast äratust kuulnud, kuid millegi pärast ei suutnud ma silmi avada, veel vähem teki alt välja pugeda. Kiire hommikune kohv, croissant ja pirn, piparmündine hammastepesu ning kööki sobilike riiete selga panek... Olin valmis alla minema ja uusi oskusi õppima.

Eilne "uus nägu" oli tänagi kohal. Nimi ei jäänud meelde, aga nii palju sain teada, et 19.aastane praktikant. Nädal koolis ning siis kolm nädalat praktikal. Sellise arvestuse järgi peaks ta köögis figureerima peaaegu sama kaua kui mina. Eks näeme.

Esimese asjana andis Danii mulle paberi, kus oli ulmekogused ja prantsuskeelsed nimetused. Kuna tegu on igapäevaste asjadega, siis sain aru küll mis on beurre, fromage, farine... Vaja oli teha juustupulki, millest hiljem lõigatakse apperative jaoks kettaid. Kogust võis olla kuskil 10 kilo äkki. Teine praktikant saadeti ka vahepeal rullima. Ma siis silmanurgast ikka veidi jälgisin Teda ning pidin tõdema fakti, et taigna käsitlemisel olen mina asjalikum ning minu töö efektiivsus oli Temast 2,5 korda kiirem.
Lisaks sai ananassi kooritud, viilutatud ning siirupiga vaakumisse pandud. Hiljem sai neid ahjus küpsetatud.
Lihtsamad ettevalmistustööd ning hiljem köögi koristus. Aeg lendab viimastel päevadel palju kiiremini köögis. Kogu aeg toimetad ja liigud ringi. Sellist niisama passimist ja ootamist on võrreldes eelmise nädalaga ikka kõvasti vähemaks jäänud.

Peale tööpäeva hüppasin ratta selga ning kihutasin Coëxi. Tahtsin postkontorisse minna, et lastele väike pakk saata. Minu õnnetuseks ei osanud sealne postitöötaja sõnakestki inglise keelt. Tänu vestmikele ja kehakeelele suutsin ma selgeks teha, et soovin saata pakki Eestisse ning paki sisu jaoks on vaja veel ka ühte kasti. Mõned paberimäärimised ja allkirjad ning peaaegu kolme kilone pakk peaks 5 päeva või tööpäeva (sellest ma täpselt aru ei saanud) pärast kodustele jõudma.