Kandideerimine

Kuidas see protsess siis ikka alguse sai? Ma olin välispraktika võimalustest tegelikult juba enne kuulnud ja lugenud. Kuid millegi pärast ma sellele väga suurt tähelepanu ei osutanud. Lugesin läbi ning kuna see otseselt mind ju ei puudutanud, siis unustustehõlma ta jäigi.

27. septembril oli meil esimese õppeaasta praktika kaitsmine. Oli ilus päikesepaisteline kolmapäev. Minul paanikaosakond täisvõimsusel töötamas, sest mulle ei meeldi avalikult esineda ning olukorrad, kus ma ei tea, mis mind TÄPSELT ees ootab. Värin sees, aruanne kaenlas ja ühe hea tuttava sõnad peas (milleks oli "Kaitse oma praktika kindlasti esimese kolme inimese seas!") astusin tudisevate jalgadega klassiruumi, kus kogu see õudus pidi toimuma. Etteruttavalt mainin ära, et kaitsesin teisena ning edukalt (asi ei olnud sugugi nii hull, kui ma seda ette olin kujutanud). Aga jah... Kaitsmisele oli tulnud ka välissuhete koordinaator Heli Heimo, kes tuli meile teatama, et ka meie grupil on see aasta võimalus kandideerida Prantsusmaale praktikale. Ma ei mäleta enam täpselt, mida ta kõik "kokku lubas", aga kuna Anu kaitses oma Prantsusmaa välispraktikat (tema käis esimese aasta praktika raames), siis arvatavasti sealt jäi midagi hinge kriipima. Kuid ka siis ei olnud ma veel seda otsust teinud, et nüüd ma kandideerin. Mismõttes?!? Mina, kellel on vaja firmaga tegeleda, kolme last kasvatada ja veel lõputu nimekiri asjadest, mida mul on vaja kogu aeg teha. EI... SEE EI OLE MINU JAOKS.
Peale lõunat suhtlesin Anne-Ly'ga, kes on minu kindel kalju (mõistes, toetades ja utsitades mind) ning rääkisin talle päeva sündmustest. Mainisin mokaotsast ka seda, et meie grupil on võimalus välispraktikale kandideerida. Meil toimus pikk ja asjalik arutelu selle kallal ja sealt see mõte siis idanema hakkaski. Nädala jagu ajude ragistamist, erinevate stsenaariumite ettekujutamine, kõikvõimalike negatiivsete ning positiivsete külgede kaalumine lõppes sellega, et 5.oktoobril täitsin kandideerimisavalduse ja saatsin motivatsioonikirja ära. Nüüd tuli lihtsalt ootama jääda...

Esimesed paar nädalat olin päris kärsitu ja käisin iga tunni tagant postkasti värskendamas. Ei midagi. Ma teadsin tegelikult, et see kõik võtab ju aega, aga kus sa sellega. Minul oli õhkõrn lootus, et äkki mõni asi käib sõrmenipsu tehes :)

Järjekordselt tõi Anne-Ly mu maa peale ja ütles, et nemad said eelmine aasta alles detsembri alguses teada sellest (tema käis hooldustöötaja eriala raames Taanis praktikal). Okei, eks ma siis ootan edasi. Ning uskuge või mitte, ma suutsin selle "teema" oma peas kuskile tahapoole suruda. Ma ei mõelnud sellele enam igapäevaselt.

16.novembril oli meil tunniplaani järgi praktilised tunnid kooli õppeköögis. Valmistasime valge ja punase kala pateed klassikalise remulaad kastmega ning magustoiduks tuli laimi-besee tartalett. Kui kogu see uhke ja fancy toit valmis sai ning serveeritud, otsustasime kursavennaga värsket õhku minna hingama.

Kell oli juba umbes 17 millegiga ja nii me seal õues seisime. Seenevihma sadas, õhk oli jahe ning mõnus väsimus oli peale tulnud. Otsustasin selle idüllilise oleku lõpetada ja võtsin taskust telefoni, et meilid üle vaadata ning pilk peale visata, mis viimaste tundide jooksul juhtunud on. Tegin postkasti lahti ja nägin kirja Helilt....
Ma jõllitasin oma telefoni vist päris pikalt, sest Jaan suutis juba küsida, kas midagi on juhtunud? Tõstsin pea, silmad niisked, klomp kurgus ja suutsin välja öelda:"Ma lähen vist Prantsusmaale!".

Osutusin siis kahe teise tütarlapsega valituks, kes lähevad Prantsusmaale praktikale ajavahemikul 12.märts - 12.aprill 2018.

Kes ma siis olen?

Kindlasti peaks selline postitus ju blogis olema? Proovin siis lühidalt kirja panna, kes ma olen ja kust ma tulen.

Naisterahvas Harjumaalt, tänaseks Lääne-Harju vallast Vasalemma alevikust. 32-aastane ning kolme tütre ema. Hariduselt kaubandustöötajast raamatupidaja ning eelmisest aastast siis koka eriala õpilane.

Haapsalu on mulle alati sümpatiseerinud. Võibolla seetõttu, et tegu on mereäärse kuurortlinnaga (veemärgina jumaldan igusugusel kujul veekogusid). Aga võibolla hoopis seetõttu, et siinpool on elutempo midagi muud, kui pealinna lähistel. Fakt on see, et mulle meeldib siia tulla. Eks seepärast vist olengi juba teist korda valinud enda harimiseks Haapsalu Kutsehariduskeskuse.
Ehk siis 2016 oli see aasta, kui otsustasin oma kolme "Trolli" kõrvalt minna enda kulinaarseid oskuseid lihvima Haapsalu Kutsehariduskeskusesse. Aasta jooksul on valatud pisaraid, verd ja higi ning on olnud ka meeletult rõõmsaid ja emotsionaalseid hetki. Esimese aasta praktikaaruannet kirjutades oli korra plaan ka akadeemiline võtta, kuid õnneks on mul sellised toredad sõbrad ümber, kes ei lasknud sellel mõttel teostuseni jõuda.

Lisaks lastele on mul ka töökoht. Või tegelikult.... Hmmmm... Õigem oleks vist ikka nii, et töökohal olen mina. Väikeettevõtjana pean kohalikus alevikus kauplust ja paratamatult olen ma sellega seotud 24/7. Aga sellest võibolla pikemalt mõni teine kord...
Lisatööna teen ka raamatupidamist. Seda siis vabadel päevadel ja vahest ka une arvelt.

Lisaks toiduvalmistamisele paelub mind ka käsitöö. Siiani on põhirõhk heegeldamisel ja kaartide valmistamisel. Siinkohal tahaks mainida, et armastan ka taaskasutust ning üritan seda nooremale põlvkonnale juurutada.

Esimese hooga peaks sellest ähmase pildi saama, kes ma olen :)

Ja nii see kõik algab...

Blogi pidamisele olen juba mitu aastat mõelnud, kuid ikka ja jälle olen selle "kiire" asja edasi lükanud. Tänaseks on aga lood sellised, et umbes täpselt nelja kuu pärast pean ma seda niikuinii pidama hakkama. Ning, et tulevikus oleks hea meenutada, kuidas, mismoodi ja milliste tunnete saatel kõik alguse sai, siis võtsin kätte ja siin ma siis olen. Koos oma verivärske blogiga.

Mis siis nelja kuu pärast juhtub?
*mu käed värisevad praegugi, kui sellele mõtlen ja seda sosinal omale kordan ning kirja panna üritan*
Siiri läheb märtsis kuuks ajaks välispraktikale Prantsusmaale. JAH, täpselt nii... Lähen oma õpitud eriala teadmisi Prantsusmaale praktiseerima ja lihvima.