The second sunday in France

Ja ongi märkamatult kaks nädalat siin Prantsusmaal täis saanud. Mina naudin jätkuvalt siinset tärkavat kevadet, vahelduvat päikesepaistet ning panen kõrva taha iga väärt nipi ja nõuande.

Köögis oli täna suhteliselt rahulik. Hommikul sain ülesandeks mingit sorti kala aurutada ning hiljem tükeldada "pelmeeni" täidiseks. Veel sai sinna sisse hakitud mõni šalottsibul, natuke riivitud ingverit ning sidrunikoort ja -mahla, näpuotsatäis soola-pipart ja ürte ning oliiviõli. Segades juurde lausutud head soovid ning valmis see oligi. Peale seda enam asi nii roosiline ei olnud. Kui Katrin siin kirjutas, et tegi ükspäev homaariravioole, siis mina tegin fish dumpling'eid. Piltidelt tundub sama "tainas" olevat, mida minagi täna kasutama pidin. Laod aga täidisekuhjakese keskele ning voldid ilusa püramiidi, milles ei tohi väga palja õhku olla ja mille servad peavad korrektselt kinni olema, et vältida keemise ajal lahti tulemist. Esimesed kümme olid keerulised ja mingi hetk ma isegi tundsin, et millega ma selle ära teeninud olen. Õnneks sai vahepeal korralik lõunapaus peetud ning peale seda läks asi nii nobedalt nagu oleks seda varemgi teinud.

Peale seda aitasin serveeringutel ja siis tuli juba köögi koristus peale. Vot selles olen ma juba kõva käsi. Kui kutseeksami üks osa oleks nõudepesu või köögi koristus, siis see osa oleks "lõdva randmega" sooritatud.

Pealelõunane aeg kulus rõdul päikesepaiste ja kevade nautimiseks ning veidi sai ka elamist kraamitud. Lisaks otsisin kaardi pealt järgmisi avastuskohti ning mõõtsin vahemaid. Paar mõtet on, aga eks hommikul otsustan, kuhu suunda lenksu pööran.

Boulangerie Patisserie - Les Delices de Luna Loca

... on siinne pagariäri ning tunnistan ausalt: ma olen sellest kohast sõltuvuses. Iga kord, kui mingil põhjusel Coëxi satun, siis astun ka sealt läbi ning siiani pole ma kordagi suutnud sealt tühjade kätega lahkuda. Samuti on iga kord minu ostetavad tooted erinevad. Seda ikka selleks, et kõiki neid erinavaid, kauneid, isuäratavaid ja silmipimestavaid hõrgutisi mekkida.

Kui samas vaimus asi edasi läheb, siis tagasi tulles olen ma vist sama ümmargune, kui vastlakukkel veebruarikuus. Ümar ja paksuke kukkel tugevate ning lihasteliste biitsepsitega ;)

Neljapäevast on saanud märkamatult laupäev

Täpselt nii ongi. Ma ei tea, kas asi on selles, et neil päevil on kaks vahetust või see nädalalõpp saabubki nii tormiliselt. Kaks vahetust tähendab seda, et esimese poole päevast toimetame kella 9.30-st kuni kolmeni või neljani. Täpselt nii kaua kuni köök on puhtaks kraamitud ning nõud pestud ja läikima löödud. Teine vahetus hakkab õhtul kella seitsmest ja koos koristuse arvestusega lõpetame kuskil 23.00 paiku. Pluss miinus tund siia sinna. Oleneb palju laudkondi ja kliente on. See vahepealne aeg (3-4 tundi) on selline "kahtlane" aeg. Piisav nagu, et teha midagi ning samas nii lühike, et päris kõike ka ei saa ette võtta. Üldjuhul olen need päevad veetnud toas raamatut lugedes, puhates või rattaga ümbruskonnas kihutanud.

Mis siis vahepeal tehtud on?
Neljapäeva hommikul sain ülesandeks porgandite koorimise ja nende "kaelade" puhastamise. Väikse noaga urgitsedes tundsin ennast nagu kooliajal puutöö tunnis. Selline mõnus nikerdamine. Kui see valmis sai ja mina oma õndsa naeratuse saatel Daniile oma meistriteost näitasin, siis... Danii võttis noa ja lõikas ühe pooleks ning allesjäänud jupist voolis pisikese ümara porgandi. Mismõttes?!? Minu töö ja vaev... Aga ega midagi. Käsk on vanem, kui meie ning jätkasin mulle ettenäidatud ülesannet. Tunne oli jätkuvalt selline nagu oleks käsitöö lainel, mitte aga kulinaaria avastusretkel. Korra käis mul peast läbi ka mõte, et milline tooraine raiskamine, aga kui õhtul oma imearmsaid porgandeid pearoa taldrikul nägin... See tunne oli mõnus. Selline äärmiselt rahulolev ja uhke.
Lisaks sai neljapäeval veel krabikooke veeretatud ning reedel juba jätkasin tuttava tegevusega. Nende kahekordse paneerimisega.

Reede õhtul alustasime Daniiga lehttaigna tegemist. Ma olin tegelikult nii õhinas, kui ta seda mulle lõunal mainis. Lehttaigen on üks mu lemmikutest. Ma pole seda kunagi ise teinud, aga sellest tooted on minu valikutes eelisjärjekorras. Alustasin siis sellega, et rullisin taina veidi lahti, jättes keskele väikse muhu. Sinna peale sai võikamakas pandud ning tainas ümbriku moodi kokku lapatud. Ja siis hakkas trenn pihta. Ühtepidi rullimine, kuni tainas on õhuke. Lapid kenasti kolmeks kokku, keerad 90 kraadi ja rullid jälle kuni su ees on sile nelinurk. Lappad jälle kolmeks ja keerad ning rullid. Niimoodi ühe tükiga neli korda. Minul oli neid tükke rullimiseks ei rohkem ega vähem, kui tükki viis. Ööseks sai rullitud pätsid külmikusse pandud ja täna hommikul sain neid uuesti rullida. Igat pätsi jälle neli korda.
Siinkohal on mu silmad avanenud. Ma ei vingu kunagi enam pagaritoodete hinna üle, kui tean et tegu on käsitööga. Paratamalt meenus mulle üks seik, kus mõned aastad tagasi sai sõbrannaga käidud vitspunutiste koolitusel. "Meelirahustav käsitöö" - kaheksa tundi pusimist ettevalmistatud vitstest ja tulemuseks mitte nii rõõmus meel ning harakapesa meenutav korvike. Tookord lubasime, et edaspidi vaatame laatadel neid korve hoopis teise pilguga. Nüüd lisandub ka lehttaignast tooted sinna pilgu alla. Asja positiivne kûlg on ka veel see, et see rullimine nõuab päris suurt füüsilist jõudu ning helesinise unistusena kujutan endal ette juba võimsaid biitsepseid ;)

Õppejõud Õimik on mul meeles ka siin. Ülepäeviti saab siinsed noad-kahvlid-lusikad (neid on ka veel mitut erinevat tüüpi) kerge äädikalahusega säravaks poleerida.

La Poste ...

Hommikul ehmatasin veidi enne üheksat üles. Olin küll kaheksast äratust kuulnud, kuid millegi pärast ei suutnud ma silmi avada, veel vähem teki alt välja pugeda. Kiire hommikune kohv, croissant ja pirn, piparmündine hammastepesu ning kööki sobilike riiete selga panek... Olin valmis alla minema ja uusi oskusi õppima.

Eilne "uus nägu" oli tänagi kohal. Nimi ei jäänud meelde, aga nii palju sain teada, et 19.aastane praktikant. Nädal koolis ning siis kolm nädalat praktikal. Sellise arvestuse järgi peaks ta köögis figureerima peaaegu sama kaua kui mina. Eks näeme.

Esimese asjana andis Danii mulle paberi, kus oli ulmekogused ja prantsuskeelsed nimetused. Kuna tegu on igapäevaste asjadega, siis sain aru küll mis on beurre, fromage, farine... Vaja oli teha juustupulki, millest hiljem lõigatakse apperative jaoks kettaid. Kogust võis olla kuskil 10 kilo äkki. Teine praktikant saadeti ka vahepeal rullima. Ma siis silmanurgast ikka veidi jälgisin Teda ning pidin tõdema fakti, et taigna käsitlemisel olen mina asjalikum ning minu töö efektiivsus oli Temast 2,5 korda kiirem.
Lisaks sai ananassi kooritud, viilutatud ning siirupiga vaakumisse pandud. Hiljem sai neid ahjus küpsetatud.
Lihtsamad ettevalmistustööd ning hiljem köögi koristus. Aeg lendab viimastel päevadel palju kiiremini köögis. Kogu aeg toimetad ja liigud ringi. Sellist niisama passimist ja ootamist on võrreldes eelmise nädalaga ikka kõvasti vähemaks jäänud.

Peale tööpäeva hüppasin ratta selga ning kihutasin Coëxi. Tahtsin postkontorisse minna, et lastele väike pakk saata. Minu õnnetuseks ei osanud sealne postitöötaja sõnakestki inglise keelt. Tänu vestmikele ja kehakeelele suutsin ma selgeks teha, et soovin saata pakki Eestisse ning paki sisu jaoks on vaja veel ka ühte kasti. Mõned paberimäärimised ja allkirjad ning peaaegu kolme kilone pakk peaks 5 päeva või tööpäeva (sellest ma täpselt aru ei saanud) pärast kodustele jõudma.

Uus nägu ;)

Täna hommikul tööle minnes ja kööki sisse astudes, tardusin. Pisikest kasvu, tumedate juuste ja kahe punupatsiga tütarlaps siblib mööda kööki. Ning õite noor nägi ka teine välja. Ja teeb minu hommikusi ülesandeid... Esimesest ehmatusest üle saanud, teretasin teda kohalikus keeles ning läksin tuttavamaid nägusid otsima.

Tänases vahetuses sai juba rohkem tööd teha. Mis sest, et meid oli köögis ju üks rohkem kui eelmine nädal.
Sain sparglit puhastada, keeta ja vakumeerida. Korraliku potitäie pastinaagipüreed sai tehtud. Eelroogasid (üks kindel) serveerisin ja väljastasin.
Ja siis ma avastasin ühe imemaitsva asja. Ühe desserdi jaoks oli vaja puhastada õunu, need sektoriks lõigata, panna ahjuplaadile, lisada võitükke (meie lisasime soolasemat) ning suhkurt-kaneeli. Panna 10 minutiks 160* ahju küpsema. See või teeb nii mõnusaks ja maitsvaks. Tegelikult ma arvan, et kogu siinsete asjade meeldiv maitse ongi selle patuse või tõttu ;)

Kolmeks oli köök korras ning nõud pestud ja koju mindud. Plaan oli täna Coëxist läbi sõita ja mõned asjad veel koju tuua. Nicolas näitas veel kätte tee, mis viib asulasse, kuid on olematu liiklusega ning rattasõiduks ideaalne.
Kuna ideed on mu peas juba mitu päeva lõksus, siis poes läks asi veidi üle käte. Aga positiivne nurk asja juures on see, et nädala toiduvaru on olemas ning selle üle väga pead vaevama ei pea.

Vaba päev

Eile õhtul pidasin siin plaani, et tänase päeva võiks sisukalt veeta. Vaatasin kaardilt ümberkaudseid asulaid ja otsustasin, et hommik on õhtust targem.

Kella üheksast sain siis silmad lõpuks lahti ja voodisti välja. Tassike kohvi, kerge hommikusöök ning minu väljavalituks jäi ikkagi Saint-Gilles-Croix-de-Vie. Kaardi järgi umbes 12 kilomeetrit ning ookeani nägemise taha saab linnukese ära panna.

Sinna sõit oli täitsa enam vähem. Uurisin ümbrust, üritasin olla igati viks ning viisakas jalgrattur.

Muide... Üks tähelepanek ka. Nimelt on siinkandis väga populaarsed ringteed peale- ja mahasõitudeks. Ehk siis minul oli neid ühe otsa peale vähemalt 5 ning lisaks mõned veel linnas.

Sattusin ka ühe veinikeldri vaateakna juurde ja sattusin hämmingusse. Vein on vaat' et odavam, kui pudel vett. Korra käis ka peast läbi mõte, et peaks mingi soodsa veini koju viima ning proovima, kas kõlbab juua ka. Aga selle triki jaoks on mul asjalikke inimesi vaja, sest minu teadmised on väga algstaadiumis.

Atlandi ookeani nägin ka ära. Hetkel oli mõõn ja seda oli juba veidi varem, ühte silda ületades, näha. Võtsin rannas aja maha, jalutasin liival ja lihtsalt nautisin seda. Seda, kui võimas võib loodus olla.

Väikses restoranis Le Grand Bleu sai kerge lõunasöök tehtud. Võtsin päeva(nädala)pakkumise pearoa ja desserdi. Pearoast sain esialgu aru, et valikus sealiha või kala. Valik langes esimesele. Lauda toodi sea sisefilee punase veini kastmega ning kartulipüree ja lisandiga. Ma ei ole väga neid veinikastmeid teinud ja maitsenud, kuid mõned korrad oleme kooli õppeköögis ikka veini kasutanud ning siis on maitsed mulle vastuvõetavad olnud. See kaste oli minu jaoks liiga võõras. Võibolla oli vähe redutseeritud või valikuks oli liiga vänge maitsega vein... Seda ma ei oska öelda. Aga iga suutäiega tundsin, et ma hakkan vist vindiseks muutuma. Lisandit oleks võinud olla ühe püree koguse arvelt rohkem.
Aga magustoit... Mmmmm... Tänan õnne, et olin rattaga. Magustoiduks oli mingi suflee moodi tükike magusas karamellises kastmes. See oli nii magus, veidike vahukommi moodi nätske ja samas vedela kastmega... See oli tõesti korralik eine lõpetamine.

Tagasi tulles lippasin korra ka suuremast ostukeskusest läbi. Keskuse ees toimus värskete mereandide müük. Mul oli nii kahju, et mul pikk sõit ees ja kotis pole  ka eriti ruumi.
Ja koju sõitmine oli tunduvalt vaevalisem, kui hommikul linna tulek. Tuul oli vastu, ilm oli jahe, mäest üles tõusud vaevalised... Päris mitu korda oli plaan hakata taksot kutsuma. Aga teades, et see eeldaks enda väljendamist prantsuse keeles, siis surusin hambad risti ja läksin võiduka lõpuni.

Esimene nädal on läbi

Eile oli nii palju tegemist, et postituse jaoks aega ei leidnudki.

Hommikuti tegelen siis köögis kõikvõimalike ettevalmistustega. Kui mõni päev tagasi hõiskasin, et veise sisefileed puhastati ja äkki on õhkõrn lootus.... Aga ei. Kogu see kupatus läks kotti ja vaakumisse. Olen tähele pannud, et enamus asju tehakse valmis ja vaakumisse. Täpselt nii oli ka selle kalaga, mida chef puhastas ning mida mina kullipilguga jälgisin. Ehk siis merikurat ehk monk fish ehk lotte. Koleda väljanägemisega kalal on prantsuse keeles meie koeratüdruku Lotte nimi. Kuigi jah... siin hääldatakse seda lott. Et siis need ilusad tükid, mis chef sellest inetust kalast tegi, läksid vaakumisse. Ja vakumeeritud asjad lähevad.... Papararapapapaaaa... Sügavkülma.
Ma olen kohati seetõttu nagu väga kurb ja õnnetu. Meil on nii värske ja maitsev tooraine, millest saaks luua midagi tõeliselt ilusat... Kurb...
Ehk lühidalt, vaakummasinaga olen sõprussidemeid loonud.

Eile hommikul sain eelroa tarbeks filotaigna laadsest tootest kolmnurkasid voltida. Täidiseks siis juust ning juust-praetud sibul ja peekon. Esimesed olid veidi lapergused, aga iga järgnevaga tundsin ennast juba kindlamalt.
Täna hommikul paneerisin crab cake'sid. Valmis kakuke läks jahust - munast - riivsaiast - munast - mingist jaapani paneeringusegust läbi. Vahva töö, mis eeldab kahe käega osavat tegutsemist, et mitte lõpetades olla plönnidega sõrmeotstes.

Eilses õhtuses vahetuses oli minu ülesandeks amuse-bouche'de serveerimine ja väljastamine. Esimesi palusin ikka Daniil üle vaadata. Usalda, aga kontrolli - jäädi rahule ja lubati välja saata.
Lisaks arvas Danii, et ma olen nii valmis juba, et ühte rooga serveerida. Tassis mulle kõik vajaliku kokku ning nii ma siis seal oma pooleldi värisevate kätega seda rooga kokku panin. Sain hakkama küll. Lihtsalt... Kuna mulle meeldib äärmiselt korrapärane ning viks ja viisakas, siis ma tahan seda taldrikule ka saada. Ja kui ei saa, siis teen uuesti. Aga asi ei olegi nii hull. Kui vaatasin Nicolase serveerimist, siis nii mõnigi kriips oli viltune ning see käibki asja juurde.
Elame näeme. Ja õpime.

Eile sisustasin oma vahepealse aja Coëxi jalutades. Vahemaa umbes 3,5 km. Läksin tegelikult selle mõttega, et kohalikust supermarketist mône tootega oma külmkappi täiendada. Te võite kaks korda arvata, kas ma sain poodi.
Poe ees laius suur rändav lõbustuspark. Linnas pidi järgmine päev ka mingi paraad olema. Kogu selle karnevali pärast oli mu selle linna ainuke supermarket kinni. Küll minul ikka veab.
Õnneks pagaripoed/kohvikud olid lahti. Mida oli selle väikse linna kohta suisa 2. Käisin mõlemast läbi ning nii mõnigi maitsev koogike, küpsis ja saiake rändasid kotti.
Oeh jah... Mul on kahtlane tunne, et kui ma samamoodi jätkan, siis ma veeren varsti.

Täna sain Nicolase käest ratta ja otsustasin õhtul ühe väikse ringi teha Saint Reverandi. Ilus, väike ning rahulik asula. Tee ääres oli mingi huvitav söögikoht ka, mis ootas vist hooaja algust. Nii palju, kui ma aru sain, siis soojad toidud, pitsad, pagaritöökoda... mmmmm
Ainuüksi mõte sellest paneb neelud käima.

Homme on plaan ookeani piiluma minna.