Uus nägu ;)

Täna hommikul tööle minnes ja kööki sisse astudes, tardusin. Pisikest kasvu, tumedate juuste ja kahe punupatsiga tütarlaps siblib mööda kööki. Ning õite noor nägi ka teine välja. Ja teeb minu hommikusi ülesandeid... Esimesest ehmatusest üle saanud, teretasin teda kohalikus keeles ning läksin tuttavamaid nägusid otsima.

Tänases vahetuses sai juba rohkem tööd teha. Mis sest, et meid oli köögis ju üks rohkem kui eelmine nädal.
Sain sparglit puhastada, keeta ja vakumeerida. Korraliku potitäie pastinaagipüreed sai tehtud. Eelroogasid (üks kindel) serveerisin ja väljastasin.
Ja siis ma avastasin ühe imemaitsva asja. Ühe desserdi jaoks oli vaja puhastada õunu, need sektoriks lõigata, panna ahjuplaadile, lisada võitükke (meie lisasime soolasemat) ning suhkurt-kaneeli. Panna 10 minutiks 160* ahju küpsema. See või teeb nii mõnusaks ja maitsvaks. Tegelikult ma arvan, et kogu siinsete asjade meeldiv maitse ongi selle patuse või tõttu ;)

Kolmeks oli köök korras ning nõud pestud ja koju mindud. Plaan oli täna Coëxist läbi sõita ja mõned asjad veel koju tuua. Nicolas näitas veel kätte tee, mis viib asulasse, kuid on olematu liiklusega ning rattasõiduks ideaalne.
Kuna ideed on mu peas juba mitu päeva lõksus, siis poes läks asi veidi üle käte. Aga positiivne nurk asja juures on see, et nädala toiduvaru on olemas ning selle üle väga pead vaevama ei pea.

Vaba päev

Eile õhtul pidasin siin plaani, et tänase päeva võiks sisukalt veeta. Vaatasin kaardilt ümberkaudseid asulaid ja otsustasin, et hommik on õhtust targem.

Kella üheksast sain siis silmad lõpuks lahti ja voodisti välja. Tassike kohvi, kerge hommikusöök ning minu väljavalituks jäi ikkagi Saint-Gilles-Croix-de-Vie. Kaardi järgi umbes 12 kilomeetrit ning ookeani nägemise taha saab linnukese ära panna.

Sinna sõit oli täitsa enam vähem. Uurisin ümbrust, üritasin olla igati viks ning viisakas jalgrattur.

Muide... Üks tähelepanek ka. Nimelt on siinkandis väga populaarsed ringteed peale- ja mahasõitudeks. Ehk siis minul oli neid ühe otsa peale vähemalt 5 ning lisaks mõned veel linnas.

Sattusin ka ühe veinikeldri vaateakna juurde ja sattusin hämmingusse. Vein on vaat' et odavam, kui pudel vett. Korra käis ka peast läbi mõte, et peaks mingi soodsa veini koju viima ning proovima, kas kõlbab juua ka. Aga selle triki jaoks on mul asjalikke inimesi vaja, sest minu teadmised on väga algstaadiumis.

Atlandi ookeani nägin ka ära. Hetkel oli mõõn ja seda oli juba veidi varem, ühte silda ületades, näha. Võtsin rannas aja maha, jalutasin liival ja lihtsalt nautisin seda. Seda, kui võimas võib loodus olla.

Väikses restoranis Le Grand Bleu sai kerge lõunasöök tehtud. Võtsin päeva(nädala)pakkumise pearoa ja desserdi. Pearoast sain esialgu aru, et valikus sealiha või kala. Valik langes esimesele. Lauda toodi sea sisefilee punase veini kastmega ning kartulipüree ja lisandiga. Ma ei ole väga neid veinikastmeid teinud ja maitsenud, kuid mõned korrad oleme kooli õppeköögis ikka veini kasutanud ning siis on maitsed mulle vastuvõetavad olnud. See kaste oli minu jaoks liiga võõras. Võibolla oli vähe redutseeritud või valikuks oli liiga vänge maitsega vein... Seda ma ei oska öelda. Aga iga suutäiega tundsin, et ma hakkan vist vindiseks muutuma. Lisandit oleks võinud olla ühe püree koguse arvelt rohkem.
Aga magustoit... Mmmmm... Tänan õnne, et olin rattaga. Magustoiduks oli mingi suflee moodi tükike magusas karamellises kastmes. See oli nii magus, veidike vahukommi moodi nätske ja samas vedela kastmega... See oli tõesti korralik eine lõpetamine.

Tagasi tulles lippasin korra ka suuremast ostukeskusest läbi. Keskuse ees toimus värskete mereandide müük. Mul oli nii kahju, et mul pikk sõit ees ja kotis pole  ka eriti ruumi.
Ja koju sõitmine oli tunduvalt vaevalisem, kui hommikul linna tulek. Tuul oli vastu, ilm oli jahe, mäest üles tõusud vaevalised... Päris mitu korda oli plaan hakata taksot kutsuma. Aga teades, et see eeldaks enda väljendamist prantsuse keeles, siis surusin hambad risti ja läksin võiduka lõpuni.

Esimene nädal on läbi

Eile oli nii palju tegemist, et postituse jaoks aega ei leidnudki.

Hommikuti tegelen siis köögis kõikvõimalike ettevalmistustega. Kui mõni päev tagasi hõiskasin, et veise sisefileed puhastati ja äkki on õhkõrn lootus.... Aga ei. Kogu see kupatus läks kotti ja vaakumisse. Olen tähele pannud, et enamus asju tehakse valmis ja vaakumisse. Täpselt nii oli ka selle kalaga, mida chef puhastas ning mida mina kullipilguga jälgisin. Ehk siis merikurat ehk monk fish ehk lotte. Koleda väljanägemisega kalal on prantsuse keeles meie koeratüdruku Lotte nimi. Kuigi jah... siin hääldatakse seda lott. Et siis need ilusad tükid, mis chef sellest inetust kalast tegi, läksid vaakumisse. Ja vakumeeritud asjad lähevad.... Papararapapapaaaa... Sügavkülma.
Ma olen kohati seetõttu nagu väga kurb ja õnnetu. Meil on nii värske ja maitsev tooraine, millest saaks luua midagi tõeliselt ilusat... Kurb...
Ehk lühidalt, vaakummasinaga olen sõprussidemeid loonud.

Eile hommikul sain eelroa tarbeks filotaigna laadsest tootest kolmnurkasid voltida. Täidiseks siis juust ning juust-praetud sibul ja peekon. Esimesed olid veidi lapergused, aga iga järgnevaga tundsin ennast juba kindlamalt.
Täna hommikul paneerisin crab cake'sid. Valmis kakuke läks jahust - munast - riivsaiast - munast - mingist jaapani paneeringusegust läbi. Vahva töö, mis eeldab kahe käega osavat tegutsemist, et mitte lõpetades olla plönnidega sõrmeotstes.

Eilses õhtuses vahetuses oli minu ülesandeks amuse-bouche'de serveerimine ja väljastamine. Esimesi palusin ikka Daniil üle vaadata. Usalda, aga kontrolli - jäädi rahule ja lubati välja saata.
Lisaks arvas Danii, et ma olen nii valmis juba, et ühte rooga serveerida. Tassis mulle kõik vajaliku kokku ning nii ma siis seal oma pooleldi värisevate kätega seda rooga kokku panin. Sain hakkama küll. Lihtsalt... Kuna mulle meeldib äärmiselt korrapärane ning viks ja viisakas, siis ma tahan seda taldrikule ka saada. Ja kui ei saa, siis teen uuesti. Aga asi ei olegi nii hull. Kui vaatasin Nicolase serveerimist, siis nii mõnigi kriips oli viltune ning see käibki asja juurde.
Elame näeme. Ja õpime.

Eile sisustasin oma vahepealse aja Coëxi jalutades. Vahemaa umbes 3,5 km. Läksin tegelikult selle mõttega, et kohalikust supermarketist mône tootega oma külmkappi täiendada. Te võite kaks korda arvata, kas ma sain poodi.
Poe ees laius suur rändav lõbustuspark. Linnas pidi järgmine päev ka mingi paraad olema. Kogu selle karnevali pärast oli mu selle linna ainuke supermarket kinni. Küll minul ikka veab.
Õnneks pagaripoed/kohvikud olid lahti. Mida oli selle väikse linna kohta suisa 2. Käisin mõlemast läbi ning nii mõnigi maitsev koogike, küpsis ja saiake rändasid kotti.
Oeh jah... Mul on kahtlane tunne, et kui ma samamoodi jätkan, siis ma veeren varsti.

Täna sain Nicolase käest ratta ja otsustasin õhtul ühe väikse ringi teha Saint Reverandi. Ilus, väike ning rahulik asula. Tee ääres oli mingi huvitav söögikoht ka, mis ootas vist hooaja algust. Nii palju, kui ma aru sain, siis soojad toidud, pitsad, pagaritöökoda... mmmmm
Ainuüksi mõte sellest paneb neelud käima.

Homme on plaan ookeani piiluma minna.

Veel üks rahulik päev. Boonuseks õhtune vahetus

Eile õhtul käisin kuumas vannis ja võibolla just tänu sellele magasin väga hästi. Esimest korda tegin silmad lahti umbes seitsme aeg ning aru saades, et aega veel on, siis keerasin uuesti teki alla kerra ning tukkusin edasi.

Kui täna Nicolas küsis, kas ma kohvi soovin ning ma vastasin:"Oui, s`il vous plaît, chef!", siis ta vaatas mind tükk aega muigega. Järgnevalt pakkus ta juba kas piima või suhkruga ning seda siis juba prantsuse keeles. Vabandasin viisakalt, et ma veel õpin ning palun räägime ikke inglise keeles. Kuid kiituse sain, et õpin erinevaid keeli.
Tänane hommikupoolne tööpäev oli veel rahulikum, kui eile. Appi... Minusugune hüperaktivist ei suuda sellist asja kaua taluda. Eks seetõttu uurisingi kogu aeg, mida saan teha ning erinevate toitude koostist ja masinate hingeelu.
Täna oli minu ülesandeks mõned ettevalmistused: peterselli hakkimine, apperative jaoks juustuketaste valmistamine ja küpsetamine, merluusifileedelt pisikeste luude eemaldamine ja bataadipüree valmistamine. Seda peaks kodus proovima teha ning lastele pakkuma. Iseenesest imelihtne ja maitse on oivaline. Keetsin bataadi pehmeks, püreestasin koos võiga ning lisasin vaniljepastat ja voila! Nii lihtne see oligi.

Kolmeks oli köök korras ning õhtune vahetus hakkab seitsmest. Hoian pöidlaid, et oleks veidikenegi rohkem tööd. Ma luban, et muidu ma muutun laisaks veel.
Neli tundi vaba aega. Hmmmm... Kuna ilm oli liiga tuuline, siis otsustasin koju jääda. Kiire kõhutäis, veidike koristamist ja tunnike pikutamist. Kuulete... Juba hiilib laiskus lähemale.

Õhtupoolik

Lippasin siis nõks enne seitset restorani. Danii rääkis saalis teenindajaga ning mina otsustasin siis töökohad valmis sättida. Õhtu oli rahulik. Kokku oli 4 laudkonda. Danii tegeles serveeringutega. Nicolas oli ka kokariided lõpuks selga saanud ning tema askeldas veise sisefileedega. Nii palju, kui silma peal hoidsin, siis pakun et seda võis olla nii 20-30 kilo ringis. Ma loodan südamest, et see on märk sellest, et tulemas on tihe nädalalõpp. Mina puhastasin kastitäis basiilikut (väidetavalt) jämedatest vartest. Aga vaadates nende suurust, siis need on vist Tšernobõlist tulnud. Ning ülejäänud aja vaatasin Danii serveerimisoskust ning ulatasin oma abikäe, kui seda paluti. Lõpp nagu ikka, köögi koristus.
Homme tuleb alles kell 10 alustada. Ma ei teagi, mida ma selle vaba ajaga peale hakkan. Äkki hakkaks jooksmist harjutama?

Koju jõudes tegin tassi piparmünditeed ja kolisin oma laste kaasapakitud kaisukate kaissu. Kauneid unenägusid.

Rahulik tööpäev, 10 kilomeetrit "jalutamist", kohalik põllumajandus, muutlikud ilmastikuolud ja villis kannad

Esimene öö uues kohas möödas. Võõras koht ja võibolla seetõttu magasin ka viletsalt. Peaaegu iga tunni aja tagant oli üleval, vahel külmetas ning siis higistades. Nagu tüüpiline eestlane, mitte millegiga ei saa rahul olla. Tegelikult on nii, et selles appartnendis on küte suht miinimumi peal. Arusaadav, kui siin inimesi pidevalt sees ei ela. Keerasin siis eile oma targa aruga vähemalt elu- ja magamistoas kütet juurde. Elutuba, suur ja avar, oli õhtuks täitsa talutav. Aga magamistuba oli nagu saun, sest see pea kaks ja pool korda väiksem. Kruttisin siis enne uinumist veel radikaid. Eks seetõttu oli ka uni nii nagu ta oli.

Tööpäev pidi algama 9.30. Harjumatu on pikalt voodis olla ning segamatult hommikut nautida. Teate ju küll, kuidas lastega elu sellele kriipsu peale tõmbab. Ehk siis... Rahulik hommikusöök ja kohv, enda sättimine ning kevadõhu nautimine. Nii vähesest piisabki, et rahulolev muie näole tekiks.

Veidi enne poolt kümmet võtsin külakostiga koti käe otsa ja lippasin alla. Minu võõrustajad said siis HKHK šokolaadid ja märkmiku, minu poolt oli Vana Tallinn, Kännu Kukk, Seppami talu vinnutatud veiseliha, juustumeistrite täispiimajuustud ning kahte sorti juustumoosi, enda tehtud kaardid Kalevi šokolaadidega ning sõbranna poolt tehtud klaasist eesti lipu värvides võtmehoidja ja külmkapimagnet.
Ja hakkaski tööpäev peale. Alustasin jälle nullist french fries tegemisega. Täna olin juba nobedam, kui eile. Siis sai tehtud porgandist ja pastinaagist mandoliini abil juliennesid. Danii oli teinud pärmitainast: seal sain aidata kuklite veeretamisel. Siinkohal suur kummardus minu rühmajuhendaja Tiinale, kes selle meile eelmine aasta puust ette ja punaseks tegi. Täna sain kiita, et ma olen kuklite veeretamist vist varemgi teinud.
Aitasin Daniil roogasid serveerida ja välja saata. Kuna hetkel on lõunamenüü fikseeritud, siis nii palju saan juba prantsuse keelest aru, mida tellitakse. Ja siis nii muuseas tegin salati valmis ja küsisin Danii käest, kas võin taldrikule panna. Üllatunud pilk ja Yes-Yes käes ning nii ta läkski. Tänane lõuna oli väga rahulik. Minu jaoks isegi liiga. Alustasin jälle nõudepesuga ja avastasin, et võõras köögis on see esimestel päevadel kõige parem tegevus. Nimelt... Puhtaid asju oma kohale pannes ja viies, saab köögist parem pilt. Kus ja mis mingi asi täpselt asub.
Aaaa... ja siis toodi kala. Täitsa värske Monk fish, mille kirjeldus oli päris hirmutav. Teda hakkamme lähipäevil lahkama. Merluus ja mingi kala tulid fileena. Neilt sain luid eemaldada. Ning nii see päev köögis otsa saigi.

Kuna koju jõudes oli kell näotult vähe, otsustasin lähedal asuvasse L'Aiguillon-sur-Vie linnakesse minna. Kiire pilk Google Mapsi ning selle järgi umbes 5 kilomeetrit ja tunnike jalutuskäiku. Vahetasin kiirelt riided, võtsin seljakoti ja igaks kümneka juhuks ka jope. Kuidagi tuuline tundus.
Siit lahkudes läksin esialgu sama teed pidi, mida eile autoga sai sõidetud. Kui juba suurele maanteele jõudsin, panin GPSi sisse ja hakkasin juhtnööride järgi liikuma.
Appi... Mööda põlluservi ja väiksed kraavikesi viis mu rännak. Ei tulnud mul pähegi, et peaks muid valikuid olema. Selg sirgu ja ikka edasi... üle kraavide hüpates ja võsarägastikke läbides. mingi hetk jõudsin tee moodi teele ning siis läks asi juba libedamalt. Etteruttavalt võin öelda, et oleksin GPSi juba varem sisse panema. Sellisel juhul oleksin ristiinimese kombel saanud käia mööda kruusa- ja asfaltteid. Tark on see, kes õpib vigadest.

Linna jõudes käisin ühest väiksest poest läbi, kust sain lõpuks mune, juurvilju ning veel nipet näpet. Müüja oli väga sõbralik ja üritas mind igati aidata. Nimelt ei suutnud ma leida täitsa tavalist piima. Aga ülla-ülla... Siinmail sellist asja polegi. Enamus ongi mingid kauasäilivad ja Lait tüüpi piimad. Tema soovitusel ma siis ühe võtsin, aga päris piim see ikka ei ole. Kusjuures minu jaoks on see müstika, sest linna tulles möödusin ma vähemalt kahest farmist, kus nägin reaalselt lehmi. Teine huvitav asi oli tänaval asuv baguette masin. Paned raha sisse ja saadki oma saiakese. Ma seda ise ei proovinud, kas ta reaalselt ka toimis, aga pilgupüüdja oli ta küll.
Ühest väiksest kohvikust lippasin ka läbi ning võtsin kaks tavalist croissanti ja kaks šokolaadiga. Kui nii edasi läheb, siis kuu aja pärast olen ise ka saiakese moodi. Aga need lihtsalt on siin nii maitsvad. Palju ehedamad, kui meil Eestis.
Hüppasin ka korra ühest baarist läbi. Kuna mind vaevas jube suitsuisu, siis mõtlesin kiusatusele alluda ja ikkagi vanale teele tagasi astuda. Kui kuulsin, et pakk maksab 7.80, siis tänasin viisakalt ja lahkusin. Tuleb lihtsalt see võõrutusperiood üle elada.

Koju tagasi minnes tõusis tuul ja hakkas vaikselt sadama. Kui minnes suutsin ennast kiruda, et milleks seda jopet oli vaja, siis nüüd olin seitsmendas taevas. Kuigi selle õnne suutsid rikkuda tutikad Reebokid, mis mu kannad olid ära hõõrunud. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Õhtusöögiks tegin pastat sibula-peekoni-kirsstomatite ja juustuga. Ning suure pere emana ei oska ma ühele süüa teha. Seega homme õhtu on sama toit.